Äralend

Valisin Jaan Kaplinski luulekogust "Õhtu toob tagasi kõik" luuletust Sulle, kes Sa öhe lendasid eile...
Kuidagi jube on Sinust minevikus rääkida. Kõik on nii lihtsalt haavatav ja kaduv ja... leplikult omaksvõetav. Konstanteering.
Fakt.
Ja juba otsin ratsionaalselt luuletust, mis sobiks...

Teadsin, et vahest loed mu blogi.
Teadsin ka, et oma näiliselt malbe kesta all otsisid palavikuliselt midagi (kedagi?).
Aimasin, ent ega täpselt  teadnudki keda/mida... 
Unenäoline kohtumine.
Samanimelisus ja lootusrikkus.

***

Mõtlen taas loetule - sellele, kuidas maailmas

on koos ja segi pimedus ja valgus,

hea ja halb, tõde ja vale.Küllap

nendele, kes nii arvasid, oli maailm elav ; kõik asjad

olid olendid ja iga olend kas hea või halb,

must või valge , Jumala või Kuradi oma.

Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,

kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb

osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?

Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget ;

ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid

                                                                    koos

ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks, 

millekski, mis pole enam vastandid. Imelik

asendab õudse. Olemas

on natuke hõlpsam olla.

Jaan Kaplinski "Õhtu toob tagasi kõik"