Skip to main content

Iiveldab

Mul on päev otsa olnud halvavalt halb.
Iiveldab.
Juba eile õhtust saadik.
Eei... mitte füüsiliselt, vaid vaimselt halb.
Olete seda tunnet tundnud?
Jõuetuks tegev ja meelihalvav.
Tahaks unustada, aga ei saa.
Kas tõesti on nii, et teatud eluetapis mõistad kõike sedavõrd vahedalt, et adud... mingit lootust pole.

Comments

Eve Piibeleht said…
Mõistan. Aidata ei saa. Ainult aeg aitab
March 09, 2010
lagrits said…
Kas see ikka sõltub eluetapist? Töödeldes Descartes'i: iiveldan (vaimselt), järelikult elan. Liiga hea vaimne seedimine ei ole ka tervislik, kõik tuleb kord läbi seedida - ka see, mis aastaid oma aega oodanud.
Ma küll ei tea, mis sulle muret valmistab, aga igatahes hoian mõttes kätt ja kui vaja, toon (vaimse) kausi.
March 10, 2010
ritsik said…
Lootus küll ei tohi kaduda, ei ühelgi etapil. Minu kausiga võid ka arvestada.
March 10, 2010
naine said…
Ma nimetan seda tunnet - nagu oleksin mind just üleni haisvast ja räpasest solgitorust läbi tõmmatud... Igatpidi on paha ja mõned väidavad, et selle vastu aitab ainult igatpdine korralik puhastus (väljaöökimine:) ja kerge dieet sinna otsa...

Et noh sarnane natuke kõhugripiga...:)))
March 10, 2010
Heli said…
Vaimne kauss kõlab...hullult hästi:)
Paremini kui vaimne siiber:)

Tänud teile!
March 12, 2010
Post a Comment