Vaatasin täna, et viimane postitus pärineb 10.augustist ja seegi on söögiteemaline.
....
Seilan endiselt mööda väikekodanlikku mõnulainetust. Kõik on lihtsalt nii kohutavalt hästi.
See" kohutavalt" vaid kummitab, sest kogemus ütleb, et pidevas õnneuimas, heaolu ja mugavustsoonis viibimine ei ole minu jaoks.
Aga seni vot naudin. Olen otsustanud.
Üks kirgas mälestus teiste eredate seast. Paar nädalat tagasi käisin klassiõe sünnipäeval. Sain natuke ootamatult kutse. Ootamatult seetõttu, et pole pikalt sellist kutset saanud ja ka ise esitanud.
Sel aastal siis teisiti. Olime viiekesi armsas kohakeses Boheem. Sõime hästi ja vatrasime ning igavesti hea oli olla. Õhtu edenedes otsustasid klassiõed edasi siirduda suurlinna tuledesse. Mind aga kutsusid hobukohustused ja olin sunnitud hüvasti jätma. Kuna olin auto eemale parkinud (ei olnud kunagi varem Boheemi sattunud!), siis kobisin klassiõdedega trammile.
Ja siis see juhtus.
Seisime kõik viiekesi trammi tagaosas, valgusvihus. Meie, kes peaaegu kõik lasteaiast saadik koos kasvanud. Vahetasime pilke ja keegi ei lausunud sõnagi. Aga silmad tõmbusid niiskeks :) Sest kõik mõistsime hetke erakordsust.
Klassiõdedega trammis.
Sest jah, uskumatult hästi on meil kõigile läinud. - Oleme senini tervisest pakatavad, kaunid, iseteadlikud naised. Lapsed suureks kasvatanud. Tööalaselt edenenud. Aga üksteise jaoks oleme alati õed... Vandeseltslased.
Sest jah, uskumatult hästi on meil kõigile läinud. - Oleme senini tervisest pakatavad, kaunid, iseteadlikud naised. Lapsed suureks kasvatanud. Tööalaselt edenenud. Aga üksteise jaoks oleme alati õed... Vandeseltslased.
Ja see on kõik kokku on vägev ja liigutav.
Comments