Peipsiäärne osutus taaskord tõeliselt teraapiliseks paigaks. Mitte et just haavatud oleksin ja ravi vajaksin, ent jah... kahekesiolemine oli nauditav. Ja tajumine, et kõik on olemas.
Väliköök oli tõeline hitt. Värskelt praetud kukeseened ja kohalikult kalurilt hangitud kohafilee... ürdid, kartulid, soolakurgid, tomatid. Hakka või uskuma, et oled see, mida sööd. Mõtted olid tõesti puhta(mad).
Kolleegi soovitatud toitumisnõuandeid olengi tõsiselt võtnud. Vaatan, mida suhu pistan - ei loe küll kaloreid, ent jälgin, et oleks võimalikult värske tooraine. Magusa osakaalu püüan ka oluliselt vähendada. Eelkõige seetõttu, et riskifaktor on suur - mu mõlemal vanemal on diagnoositud suhkruhaigus.
Ja liikumine! Tunnen, et vajan lisaks kodustele askeldamistele/rassimistele järjekindlat liikumisharrastust. Ikka seesama kolleegi soovitatud materjal resümeeris väga lihtsalt et "...tuleb valida liikumisharrastus, mis meeldib ja motiveerib...". Mulle praegu tõesti meeldib kepikõnd :) Osalt seetõttu, et alevikus valmis uus jupp kergliiklusteed. Teisalt, avastasin, kui mõnus on klappidest raadiot kuulata ja samal ajal sammuda. Telefoni aku on küll rännaku lõpuks tühi, ent mis siis... Vaigistab iseenda vähemhulle ja pärishulle mõtteid...
Ja mul käib ajaleht suvel... Päevaleht. Olgugi et uudised on stiilis "mees ujub mööda Emajõge vähiennetuse eesmärgil". Eks ta ole. Vähemalt on loovad meeleolu hommikuseks kohvijoomiseks ja sobivad talviseks hakatuseks...
Mõnusat puhkuse kõigile, kel see käes!
Comments