Skip to main content

Nagu Toscana päikese all...

Kunagi, kui poeg kompsud kokku pakkis ja oma teed läks, pelgasime kaasaga mõlemad, et suure töö ja vaevaga taastatud talukoht liig tühjaks ja kõledaks jääb. Et ... see paik on mõeldud ikka kogukondlikuks kihinaks ja saginaks. Mitte magalaks. Mitte ka unistajate suvekoduks.
Ikka elamiseks.

Noh, ja nüüd on siin elu!  Ja tänu kellele - hobustele.
Ei möödu päevagi, kui keegi "tüdrukutest" ratsutama ei tule.
Kohalikud käivad aiamaale hüva kraami viimas. Sõbrad samuti. Looduslembestele jalutajatele meeldib ilmselt samuti sammuda mööda teed, kus 3 paari kikkis kõrvu neid pinevalt jälgivad.
Ja meil on tõeliselt hea meel selle üle.

Praegu on  kõigil jumalikult hea olemine - putukaid pole, õues saab viibida nõrkemiseni, seejärel magada mõnusat unenägudeta kevadund, ärgates valgusesse... See kõik on i m e l i n e ja rõõmustav.

...ja veel - ühe hõbedase sündmusega seoses teeme esmakordse külastuse fotograafi juurde. Jah, imede-ime aga meil pole perefotot. Mitte ühtegi. Mitte ühestki ajast. Hoolimata sellest, et oleme mõtetes ja elustiilides nii läbi põimunud...  Aga ju siis ei kulge me füüsiliselt samu radu pidi. Olgu siis lõpuks jäädvustet ja print-out olemas. Näituseks tulevastele põlvedele:)

Comments