Üha raskem on end pimeduses toast väljuma sundida. Kõle ja kõhe. Kuigi... varjudes on oma võlu. Mariga eilselt kontserdilt öös sõites imetlesime vana mõisaäärset alleed. Nagu haldjamets. Pilt on võrreldes päeavalgusega sedavõrd teistsugune, et korraks pelgasin et olen teelt eksinud.
Oktoobri-novembri pimedusel on hoopis teine varjund - ei mingit mälestust/salvestust päikesest või  lumevalgusest.
Sain eile erilise elamuse osaliseks. Poja soolot kuulates olin hingepõhjani liigutatud. Mitte miski polegi niimoodi vapustanud. Tardunud ja kristalliseerunud hetk.

Olin vahepeal jännis. Nimelt ei teadnud, kuidas teineteist nimetada.
Majahaldjas.
Nii mõtlengi nüüd uues olukorras.
Et oled teadlik olemasolust, ent ei kohtu just sageli.
Õhtud on rasked.
Õnneks tuleb varsti R. ja toob orientaalset leevendust.