Olen päikesekummardaja.
Mitte küll sedasorti, kes end esimese kevadpäikesega pruuniks praadima asub (nooremana oli see miskipärast väga oluline), aga - kuldsed kastemärjad hommikud kirgastavad mind igas mõttes.
Mul on tohutult hea meel, kui on võimalus ja aeg olla mõnda aega lihtsalt päikese paitada.
Mure hajub ja rahu tuleb.
Sügisene päike on eriti pehme ja hooliv, eks ju.
Ja alati on natuke kahju ka, et... ei tea, millal on järgmine kord.
Mitte küll sedasorti, kes end esimese kevadpäikesega pruuniks praadima asub (nooremana oli see miskipärast väga oluline), aga - kuldsed kastemärjad hommikud kirgastavad mind igas mõttes.
Mul on tohutult hea meel, kui on võimalus ja aeg olla mõnda aega lihtsalt päikese paitada.
Mure hajub ja rahu tuleb.
Sügisene päike on eriti pehme ja hooliv, eks ju.
Ja alati on natuke kahju ka, et... ei tea, millal on järgmine kord.
Comments
Solaariumisse ei läheks ma enam ka siis, kui vitsaga aetaks. Käisin mingil ajaperioodil väga harva, aga mida moodsamaks need aparaadid muutusid, seda halvemini ma end tundsin. Klaustrofoobia + õhupuudus. Arhailises päevitusmasinas nägi ikka ka päevavalgust, uued sulgusid nii kompaktselt ning näkku puhuv ventilatsioon ainult süvendas paanikat. Panin kinni ja tulin ära. Enam ei lähe. Õnneks toetavad mu otsust rohked uuringud.
Siiski, ka sügis on imeline. Ma ei suudaks elada kohas, kus ei ole nelja aastaaega (ok, talv on siin armetu, aga aimatav).
Solaarium mõjub sarnaselt. Sama klaustrofoobia - nagu kirstu läheks. Ja ei saa lahti tundest, et hõõguv lambipaneel võib peale vajuda.