Vahepeal on olnud väga häid aegu.
Ühel päeval tegime Juminda poolsaarele tiiru peale. No pooltiiru, kui täpne olla.
Jalgsi. Matkasime ligi 10 km. Nägime imesid, rääkisime. Hea oli olla.
Aga ikkagi mahub vahele ka mitte niiväga häid aegu. Nagu ikka inimestel?
Ikkagi kammide-kamm on usalduse teemal. Kui koos oleme, on kõik selge ja puhas.
Pruugib meil vaid teineteisest eemalduda, kui hakkab kõik koost lagunema.
Peamiselt minu initsiatiivil :(
Samas... mõlemad ju vajama õhku vahele ja ümber.
Või pigem mitte?
Sest koos on ju nii hea...
Mahume üheskoos ära kitsukestesse tingimustesse, ka avarusse, loodusesse.
Ent niipea kui silmside on kadunud, hakkavad mingid mustrid häirima.
Näiteks näoraamatu postitused - minu arvates on need kohati liiga intensiivsed ja mõttetud?! Ja kui ma seda ütlen, siis tunneb ta end paratamatult halvasti. Et ma sean tingimusi, kujundan teda.
Nii ju ongi.
Ja tegelikult on see ju nii tühine asi! Mingi fb! Miks peaks mulle korda minema tema väljenduslaad võõrastele inimestele, ma ju tean kes ta päriselt on? Aga läheb ja see närib mind oma mõttetuses... Et miks ma selline (tänamatu ja rahulolematu) olen. Teiste inimeste mõtted ja hinnangud Tema suhtes mõjutavad mind endiselt...
Olen liigselt vanas mõttemustris kinni (Tema sõnad). Eks see nii olegi. Raske on ühe aastaga teha olematuks paarikümne aasta jooksul kujunenut.
Mulle on endiselt tähtis materiaalne sõltumatuse ja mugavustunne, aga tunnen alustalasid murenevat. Eelkõige seetõttu, et olen juba mitmed ajad enne kohtumist tunnetanud - see ei aita.
Ei anna vabadust. Ei takista põgenemisvajadust ja ängi. Ei anna ka turvatunnet.
Miks siis umbusaldada seda, mis ja kes on päriselt? Selles on küsimus.
Ühel päeval tegime Juminda poolsaarele tiiru peale. No pooltiiru, kui täpne olla.
Jalgsi. Matkasime ligi 10 km. Nägime imesid, rääkisime. Hea oli olla.
Aga ikkagi mahub vahele ka mitte niiväga häid aegu. Nagu ikka inimestel?
Ikkagi kammide-kamm on usalduse teemal. Kui koos oleme, on kõik selge ja puhas.
Pruugib meil vaid teineteisest eemalduda, kui hakkab kõik koost lagunema.
Peamiselt minu initsiatiivil :(
Samas... mõlemad ju vajama õhku vahele ja ümber.
Või pigem mitte?
Sest koos on ju nii hea...
Mahume üheskoos ära kitsukestesse tingimustesse, ka avarusse, loodusesse.
Ent niipea kui silmside on kadunud, hakkavad mingid mustrid häirima.
Näiteks näoraamatu postitused - minu arvates on need kohati liiga intensiivsed ja mõttetud?! Ja kui ma seda ütlen, siis tunneb ta end paratamatult halvasti. Et ma sean tingimusi, kujundan teda.
Nii ju ongi.
Ja tegelikult on see ju nii tühine asi! Mingi fb! Miks peaks mulle korda minema tema väljenduslaad võõrastele inimestele, ma ju tean kes ta päriselt on? Aga läheb ja see närib mind oma mõttetuses... Et miks ma selline (tänamatu ja rahulolematu) olen. Teiste inimeste mõtted ja hinnangud Tema suhtes mõjutavad mind endiselt...
Olen liigselt vanas mõttemustris kinni (Tema sõnad). Eks see nii olegi. Raske on ühe aastaga teha olematuks paarikümne aasta jooksul kujunenut.
Mulle on endiselt tähtis materiaalne sõltumatuse ja mugavustunne, aga tunnen alustalasid murenevat. Eelkõige seetõttu, et olen juba mitmed ajad enne kohtumist tunnetanud - see ei aita.
Ei anna vabadust. Ei takista põgenemisvajadust ja ängi. Ei anna ka turvatunnet.
Miks siis umbusaldada seda, mis ja kes on päriselt? Selles on küsimus.
Comments