Kõige kurvem mineku juures oli see, et viisin ta Loomade Kiirabikliinikusse. Tean ju, kui paaniliselt ta autosõitu pelgas. Süda ei rahunenudki. Pärast 3-tunnist kõikvõimalike ravimite manustamist, hapniku andmist ja analüüse läks ta ikkagi. Ja mind ei olnud juures, mind saadeti Merimetsa laboratooriumisse analüüse viima ja koju. "Palatis" ümberringi võõrad koerad, kassid, inimesed... Lähen hulluks, kui see meenub... K. tegi minuga selle kõik läbi. Oli mu kõrval ja toeks. Nägi mind lähedalt, nõrgalt, valusalt, murtult ja abitult.
Ta on maetud nii, et näeb kõike, mida kalliks ja tähtsaks pidas. Ja mina näen magamistoa aknast kääbast. Ta pehme karva viimane paitus on siiani sõrmedes ja lõhnad sõõrmeis. Iga päev otsin teda silmadega. Peaaegu, et hüüangi. Harjumus. Olen seda ju 13 aastat teinud.
Ma ju teadsin, et see hetk pole kaugel ja tuleb.
Aga selleks ei saa kunagi valmis olla.
Ta on maetud nii, et näeb kõike, mida kalliks ja tähtsaks pidas. Ja mina näen magamistoa aknast kääbast. Ta pehme karva viimane paitus on siiani sõrmedes ja lõhnad sõõrmeis. Iga päev otsin teda silmadega. Peaaegu, et hüüangi. Harjumus. Olen seda ju 13 aastat teinud.
Ma ju teadsin, et see hetk pole kaugel ja tuleb.
Aga selleks ei saa kunagi valmis olla.
Comments