Külmetuse või viiruse taoline asjandus sai mindki kätte. Hoolimata sellest, et olen end järjepidevalt karastanud (regulaarne ujumine!) ja hobude, koertega värskes õhus ringi tammunud.
See viimane saigi vist saatuslikuks. Nautisime koertega tuisust nädalavahetust ja sumasime ennastunustavalt lumes. Vahepeal sörkisime läbi hangede nii, et võttis lõõtsutama ja nüüd rögisen nagu vanatudi.
Seoses haigestumisega õppisin taas miskit - unerohu abil une leidmine haiguse ajal ei ole üldse hea mõte. Selliseid painajaid nagu täna öösel mind piinasid, pole kaua kogenud.
Aga muidu... on elu endiselt ilus.Hoolimata sellest, et näiliselt pole nagu midagi muutunud. Kõik on vanaviisi, päevad tiksuvad üksteise järel ilma suuremate üllatusteta ja tagasilöökideta. Ometi on paljutki teistsugust. Mõtted, mida mõtlen.
Olukorrad, mida teistmoodi hindan, väärtustan.
Teised inimesed.
Viimaste aastate suurim õpitud oskus ongi olnud leida ja olla koos inimestega, kellega see lihtsaks ja meeldivaks osutub. Uskumatu, kui palju on olnud müra ja sundsituatsioone.. kui mõelda minevikule.
Ja mis seal salata... olen mingil ajal ebamajanduslikust mõtlemislaadist hoolimata teinud õige(id) otsuse(id), mis puudutab linnaelu väljavahetamist maaelu vastu. Elu keset loodust, suuremast kärast ja irskamisest eemal - see sobib mulle. Mõjub tasakaalustavalt ja kindlalt.
Ma ei mäletagi enam, milline ma kunagi olin:)
Comments