Skip to main content

Comfortably Numb

Mul on täna puhkepäev.
Hakkasin seda juba eile õhtul tähistama. Hea, et on olemas sarnase muusikamaitsega hobuinimesi - kui ma poleks Urmasele Mozarti ja Theo talveraudade asjus helistanud, poleks ma tõenäoliselt ka eilsele Pink Floyd`i tribuudile sattunud.

Pink Floyd` toob mulle alati ühe virvenduse meeltesse - aasta 1987.a, esimese kursuse lõpp, pelmeenid ja 9-korruseline ehitusjärgus Lasnamäe tornelamu. Mu kursusevend kutsus pärast loengu lõppu oma õe korterisse  muusikat kuulama. Eriliselt meeldejäävaks muutis selle käigu fakt, et õde ei olnud veel korterisse sisse kolinud... sest korter asus 9.-ndal korrusel.... sest majas ei töötanud veel lift. Pelmeenid söödud, hakkasime The Wall`i kuulama. Kursavend rääkis taustaks lugusid Pink Floyd`ist ja The Wall`i kontseptsioonist.

Väga psühhedeeline värk, ühesõnaga.

Eilne kontsert oli emotsionaalne. Olin üllatunud tohutu publiku üle. Lisaks hall- ja kulupeadele hulgaliselt noori. Kaks lugu tõid pisarad palgele. Mitte ainult ilusa muusika pärast. Väike valu ikka kah. Laval olnud mehed on juba päris vanad...  See kõik kokku oli nii ilus ja valus, et ajas nutma.

Aga täna olen komfortaabselt nam.


Comments