Minu õpetaja on minu ema.
Minu ema on õpetaja.
Üks kindel asi siin ilmas:)
Emps on sellest õppeaastast alates ametlikult pensionil. Lõpuks.
Möödunud aastatel oli tema teeneid ikka vaja - õpetajate põud ja miskipärast ei tahtnud keegi Mulgimaa südamesse eesti keelt ja kirjandust õpetama tulla.
Kohtusin mõned päevad tagasi emaga ja ta tundus reibas. Olin mures, sest õpilased ja kool on olnud ja on ilmselt ka edaspidi suur osa tema elust. Kohe hästi-hästi suur.
Korjasime ploome mulle ja tema pinginaabrile:) Jajah... tänu ploomiaktsioonile õnnestus mul ema pinginaaber ära näha. Tagasiteel põikasin läbi...
Uurisin, et kuidas ja mis... - ooei, olen täitsa rahul, meil on Taaduga koos niipalju tegemist! Isegi balletietendus lükati edasi, sest üritused-käimised ees. Novembris ilmselt lähme koos Metshaldjat vaatama.
Mu esimesed mälupildid emast on seotud massiivse kirjutuslauaga. Hallikas, suure kupliga laualamp, vihikute pakk ja nende kohale kummardunud ema... Vahepeal raputas ta vihaselt pead. Siis teadsin - keegi oli teinud vea. Mulle meeldis vaadata, kuidas ta teistpoole joont punase pastakaga vigu märkis. Vahest ohkas kurvalt.... nii vähe jäi kolmest või viiest puudu. Ema teadis kõiki oma õpilasi hästi. Teadis, kuivõrd püüdlik või "lohe" keegi oli:)
Õpetaja ameti tõttu ... mnjah... ega emal eriti vaba aega polnud. Kui oli, siis "ehitasid isaga maja". Nagu mitmed teised tollal.
Seetõttu olid minu jaoks väga olulised päevad, kus ema oli kodus või vähemalt hommikupoole kodus. Sõltuvalt tunniplaanist. Vabad päevad tähendasid head hommikusööki. Kakao ja munavõiga sai. Või siis riivjuustuga. Mmm... Või kui kakaod ei olnud, siis piimaga viljakohv. Kah maitses imehea.
Tavalistel hommikutel haaras igaüks seda, mis kätte sai:) Sest ema ei tohtinud hilineda. Ta oli ju Õpetaja. Ja tunnid algasid kell 08:10.
Ühel tööhommikul, teades milline tramburai päeval ootamas, mõtlesin juustusaia ja koorekohvi kõrvale - turvatunne... Aeg jäi hetkeks seisma.
Minu ema on minu õpetaja.
Üks kindel asi siin ilmas:)
Emps on sellest õppeaastast alates ametlikult pensionil. Lõpuks.
Möödunud aastatel oli tema teeneid ikka vaja - õpetajate põud ja miskipärast ei tahtnud keegi Mulgimaa südamesse eesti keelt ja kirjandust õpetama tulla.
Kohtusin mõned päevad tagasi emaga ja ta tundus reibas. Olin mures, sest õpilased ja kool on olnud ja on ilmselt ka edaspidi suur osa tema elust. Kohe hästi-hästi suur.
Korjasime ploome mulle ja tema pinginaabrile:) Jajah... tänu ploomiaktsioonile õnnestus mul ema pinginaaber ära näha. Tagasiteel põikasin läbi...
Uurisin, et kuidas ja mis... - ooei, olen täitsa rahul, meil on Taaduga koos niipalju tegemist! Isegi balletietendus lükati edasi, sest üritused-käimised ees. Novembris ilmselt lähme koos Metshaldjat vaatama.
Mu esimesed mälupildid emast on seotud massiivse kirjutuslauaga. Hallikas, suure kupliga laualamp, vihikute pakk ja nende kohale kummardunud ema... Vahepeal raputas ta vihaselt pead. Siis teadsin - keegi oli teinud vea. Mulle meeldis vaadata, kuidas ta teistpoole joont punase pastakaga vigu märkis. Vahest ohkas kurvalt.... nii vähe jäi kolmest või viiest puudu. Ema teadis kõiki oma õpilasi hästi. Teadis, kuivõrd püüdlik või "lohe" keegi oli:)
Õpetaja ameti tõttu ... mnjah... ega emal eriti vaba aega polnud. Kui oli, siis "ehitasid isaga maja". Nagu mitmed teised tollal.
Seetõttu olid minu jaoks väga olulised päevad, kus ema oli kodus või vähemalt hommikupoole kodus. Sõltuvalt tunniplaanist. Vabad päevad tähendasid head hommikusööki. Kakao ja munavõiga sai. Või siis riivjuustuga. Mmm... Või kui kakaod ei olnud, siis piimaga viljakohv. Kah maitses imehea.
Tavalistel hommikutel haaras igaüks seda, mis kätte sai:) Sest ema ei tohtinud hilineda. Ta oli ju Õpetaja. Ja tunnid algasid kell 08:10.
Ühel tööhommikul, teades milline tramburai päeval ootamas, mõtlesin juustusaia ja koorekohvi kõrvale - turvatunne... Aeg jäi hetkeks seisma.
Minu ema on minu õpetaja.
Comments
pool seitse üles
hopsti riidesse ja minek
ja siis mingil ajal piinarikas helistamine ja kui keegi telefonile ei vastanud
jooksuga koju kontrollima miks keegi ärganud ei ole ja telefoni pole võtnud
riskides lahti laskminse või parajal määral pahandusega
nii oli see aastaid
nüüd tulen üles keedan putru
istun lapsega laua taga
või üldse ei tee midagi
elan oma elu
igaüks ise vaatab kuidas saab
;)