... on taas saabunud.
Tänu kellakeeramisele on õige pea käes aeg, kus tööle-kooli minnakse hommikupimeduses ja koju saabutakse õhtupimeduses. Ei mingit päevavalgust neile, kel töökoht siseruumides!
Elu nagu kotis.
Olin taas mõned päevad Luxembourgis. Lendude vahel ja üksildasi õhtuid hotellis veetes, sain segamatult lugeda.
Fr. Nietzsche "Ecce Homo":
"... Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtetet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana - mida ka musklid poleks pühitsenud. Kõik eelarvamused tulevad sisikonnast. - Toas istumine - nagu ma juba kord olen öelnud - see on see päris patt püha vaimu vastu.
/.../
Mul seisab silme ees juhtum, kus väljapaistev ja vaba eelsoodumusega vaim ainuüksi klimaatilise instinkti ebapiisava peenuse tõttu ahtaks ja arglikuks, piripotiks ja spetsialistiks sai...""
Täna, oma tavapärast blogide ringi lugedes märkasin, et väga mitmetel rõhub hetkel töökoormus täiega peale. Pole minagi mingi erand ja tegelt ei tahakski parema meelega sellel üldse mõelda. November ja detsember tõotavad täiesti inimvõimete piiril tõmblemist, lisaks veel mitmed nädalad tööreise Lux-i, Rooma, suure tõenäosusega ka Amsterdami ja Londonisse..
Millal elada inimväärset päriselu?
Pimedas? Niiskuses?
Viletsa toidu ja ainevahetusega?:)
Jaburate mõtete seltsis...
Eks tule õppida neid hetki napsama. Kes tegevat palju, jõudvat palju. "Kuniks süda, lakkamatu pump, üles ütleb":)
Tänu kellakeeramisele on õige pea käes aeg, kus tööle-kooli minnakse hommikupimeduses ja koju saabutakse õhtupimeduses. Ei mingit päevavalgust neile, kel töökoht siseruumides!
Elu nagu kotis.
Olin taas mõned päevad Luxembourgis. Lendude vahel ja üksildasi õhtuid hotellis veetes, sain segamatult lugeda.
Fr. Nietzsche "Ecce Homo":
"... Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtetet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana - mida ka musklid poleks pühitsenud. Kõik eelarvamused tulevad sisikonnast. - Toas istumine - nagu ma juba kord olen öelnud - see on see päris patt püha vaimu vastu.
/.../
Mul seisab silme ees juhtum, kus väljapaistev ja vaba eelsoodumusega vaim ainuüksi klimaatilise instinkti ebapiisava peenuse tõttu ahtaks ja arglikuks, piripotiks ja spetsialistiks sai...""
Täna, oma tavapärast blogide ringi lugedes märkasin, et väga mitmetel rõhub hetkel töökoormus täiega peale. Pole minagi mingi erand ja tegelt ei tahakski parema meelega sellel üldse mõelda. November ja detsember tõotavad täiesti inimvõimete piiril tõmblemist, lisaks veel mitmed nädalad tööreise Lux-i, Rooma, suure tõenäosusega ka Amsterdami ja Londonisse..
Millal elada inimväärset päriselu?
Pimedas? Niiskuses?
Viletsa toidu ja ainevahetusega?:)
Jaburate mõtete seltsis...
Eks tule õppida neid hetki napsama. Kes tegevat palju, jõudvat palju. "Kuniks süda, lakkamatu pump, üles ütleb":)
Comments
Olen õudusega avastanud, et mingil ajal need vanad-head äraproovitud motivaatorid ei toimi.
Nagu näiteks hetkede napsamine, väikestest asjadest rõõmu tundmine ja.. Lihtsalt, tabad ära et tegeled eneseturgutamisega ja mingil hetkel devalveeruvad pingutused enesepettuseks.
Mäletan ähmaselt üht rida ammuloetud luuletusest (Mario Kivistik?):
"... kohviga üles peksame unised südamed... ja niimoodi kolmsada kuuskümmend viis päeva aastas" vms
Vot samasugune lootusetus kummitab.
Aga ma ikka loodan, et ehk läheb üle. Enamasti läheb, ent "taaskasutustsükkel" tuleb ehmatavalt kiiresti tagasi. Ja midagi tõeliselt tõhusat ja toimivat on vastumürgina järjest raskem leida:(
Ikkagi - nii hea, et sa minuga teises keeles räägid:) Arendaja number üks.