Kus on, sinna tuleb juurde.

Pusime kompanjonidega hooajatööde kallal. Meie armas Lind vajab värskenduskuuri.

Hetkel seisab ta veest väljatõstetuna kail, meretuulte eest varjuks jäälõhkuja "Tarmo".

Mehed on ennastsalgavalt purjekat pahteldanud, lihvinud ja siis jälle lihvinud. Kõik ruutsentimeetrid on käte vahelt läbi libisenud. Mõni ime et Sõbra sõnul on tal nüüd 2 armsamat... :)

Nüüdseks on põhi mürgitatud/krunditud ja ootab uut värvkatet, logode kleepimist ja poleerimist.

Mõnel asjal on hing. Energia, mida ese või asi inimesele annab ja esile kutsub. peegeldub tagasi. Tekib võimas side, lootuste ja unistuste ankrukoht.

Tormilinnuga on täpselt nii.

Tänu talle on mulle meenunud lapsepõlv. Kes meist poleks Saladuslikku saart või kapten Granti lapsi lugedes unistanud retkedest silmapiiri taha. Meritsi või maad mööda. Pigem ikka meritsi.

Ja millal need unistused lõppesid, lakkasid? Täiesti märkamatult tuli "muu elu" peale. 

Tegelikult on ikkagi kõik võimalik, tuleb lihtsalt meelde tuletada, mida ma tegelikult tahtsin. Detailselt ja üldiselt. See on põnev meeldetuletamine, retk iseendasse...

Tänavusel purjetajate kokkutulekul kuulsin õigemitut rännukirjeldust. Ka ümber palli. Pole kindel, kas ikka on ümmargune...  Ümbermaailma purjetanud väitsid, et Google Earth`i tekkides ja mõõteriistade täpsustudes on ilmatiir kuidagi kokku kahanenud. ..
Tahaks ise ka teada, teel olla  ja mitte ankrus püsida.

Avastada uusi, seninähtamatuid maailmu, mis ei lähtu vaid antroopsuseprintsiibist.

Ja veel: koerapoiss Amuril on kaaslane - koeratüdruk Aura. Tuli pühapäeval ja on koerust täis. Kaks 2-kuulist kaukakutsikat on väljakutse, mis mulle kontimööda. Eile õnnestus juba 50 m rihmastatult jalutada. Siis muutus kõik ühtseks rõõmupalliks.

Eks harjutamine tee meistriks :)