Skip to main content

Nädalalõppu oodates

Olen mõnda aega elanud nädalavahetuste ootuse rütmis.
Ootasin teadagi mida - päris oma hetki ja aega.
Nädalalõputundest on raske vabaneda ka nüüd, kui ma ei pea enam oma soovide ja tahtmiste elluviimiseks laupäeva-pühapäevani ootama. Pigem vastupidi - peremehel on nädalalõpud kinni ja koeruste ning hobuste eest hoolitsemine seega minu õlul.

Mõistmine, et ma ei pea ootama nädalalõppu selleks, et kasvõi sõita Lemmele - sellelt tabasin end alles täna. Mul oli seal viimati nii hea... inimtühi rannariba, kevadlõhnad ninasõõrmeis. Maatükist mitte kaugel "avastatud" 3 hobust.  Häädemeeste surnuaia rahu ja vaikus, kui oma vanavanemate hauakääpaid püüdsin leida.

Igatahes mõtisklesin täna honmikul, et viin oma nädalad üle pühapäevarütmile. Iga argipäev kui pühapäev! Siis on nädalavahetuse päevi oluliselt rohkem.
Ei pea enam ootama, koguaeg on olemas.

Comments