Skip to main content

Pikk päevatee kaob öösse...

Mu praegustesse päevadesse mahub kuidagi palju rohkem kui varem.
Sisukamad. Pikemad. Värvilisemad.
Toimetan palju õues. Aias ja mere ääres.

Armas lind seisab praegu kai ääres ja saab iluravi ning õrna hooldust. Muideks, otsustasime kompanjonidega, et ei uus sulestik ei saagi tavapäraselt valge, vaid halli katte. Tahame eristuda...
Raamatukogust võtsin lugemiseks selle, aga olen edenenud vaid 30 lk võrra. 
Lihtsalt... õue või tema juurde kisub igal võimalusel. Jalutame palju. Arutame asja. 

Teda ärritab, et testin endiselt. Et kas ma ei võiks ükskord lõplikult aru saada, et oleme kokku loodud. Lõpetagu ma elu beetaversioonis. Kõik on õige. Aga... olen kord selline... umbusklik. Vajan (mõtlemis)aega. Beetaversioon pikeneb kohe, kui saatuslikud bugid ilmnevad. 

Nädalavahetusel käis ekskolleeg külas koos lastega. Patsustasime hobusid ja söötsime porkse. Kuna külmkapis haigutas tühjus, tegin lastele pannkooke pardimunadest. Läks täkkesse, sest keegi polnud varasemalt selliseid saanud. Meeldejääv ja meeldiv!  Kiirkorras vahetasime ka südameinfot. Kuidagi on läinud nii, et igast kollektiivist on jäänud paar, kellega lähedaselt siiani suhtleme. Rajad, mis algselt töiselt ristunud, kulgevad omatahtsi edasi.

Hoolimata ajutistest rabedusest tunnen end sisimas õnnelikuna. 








Comments

Väga lahe blogi, edu!