Õpitud abitus

Inimesed, kes õpitud abituse sündroomi all kannatavad, tunnevad, et nad ei ole võimelised enda eesmärke saavutama või enda elu kvaliteeti parendama (dr Martin Seligman, Pennsylvania ülikool).

"Õpitud abitus" ei ole minu arvates kõige õnnestunum mõiste. Ühiskondlikult on sõnapaar "õpitud abitus" omandanud pigem negatiivse varjundi kui positiivse. Samas... me ju kõik oleme olnud vähemalt korra elus tunnnetanud, et EI SUUDA. Ja minu arvates pole selles midagi halba ega negatiivsemaigulist. Pigem on õõvastavad ja hirmutavad inimesed, kes oma meeletus enesekindluses marsivad läbi halli kivi nii, et silm ka ei pilgu.

Vot mina tunnen hetkel seda va õpitud abituse tundmust. Alustangi väikestest asjadest. Nimelt, tunnistan endale et pelgan pisut. Tulevikku. Homset veel mitte, aga homset 1 kuu pärast küll... 

Ja ennäe imet - kohe hakkabki kergem!  Sest nagu mu armsal emal on kombeks ohata - kõnealuse  järgmise kuuni on vaja kõigepealt elada... eks siis vaata edasi. Tark Naine, eks. Ikkagi Õpetaja. Ja mina olen Õpetaja tütar.

Aga muidu...

Käisin Paradiisis. Täielik inimtühjus.

Laguun oli tekkinud.

Korjasin imelisi roikaid, mida meri kaldalt merre ja tagasi oli uhtunud.

Tema õpetas mind neid nägema ja kaasa tassima.

Vaikus. Linde veel vähe.

Meelekindlus saabus.

Õpitud abituse sündroomist vabanemine

Õpitud abituse sündroomi põhjustavad tavaliselt destruktiivne kriitika, mida kogetakse lapsepõlves, negatiivsed kogemused kasvueas ning läbikukkumised täiskasvanuna. Viis, kuidas saada üle kalduvusest ennast alahinnata, on alustada väikestest eesmärkidest, planeerimisest ning igapäevaselt eesmärkide kallal töötamisest. Sellisel viisil kogud vaikselt enesekindlust enda ja enda võimete suhtes ning võid minna edasi suuremate eesmärkide juurde. See on nagu lihase kasvatamine – alguses pead alustama väikestest raskustest, et jõuda suuremateni. Aja möödudes muutuvad sinu kahtlused ning hirmud väiksemaks ning julgus ning enesekindlus kasvavad, muutudes sinu mõtlemises domineerivaks.