Pikkadest umbsetest kontoripäevadest ja pidevast päikese puudumisest kurnatud organism reageerib tavaliselt haigestumisega. - Kõik elusorganismid vajavad värsket õhku ja joogivett. Puhast toitu samuti.
Millised on minu ja kaasmaalaste võimalused ?
Egas muud olegi teha, kui näpistada igast päevast piisavalt õhku, sirutada oma lõtvunud lihaseid ja liikmeid ning (järele)vaadata, mida suhu pistad. Eriti entusiastlikud teevad läbi D-vitamiini kuuri. Või veedavad talvekuu(d) troopikas.
Harjumuste vastu on teadagi raske võidelda. Kõik meist ei jaksa teotahtilsed järelevaatjad olla. Nii on tekkinud kõikvõimalikke abistajaid, ravitsejaid, energeetikuid, kes kiiret puhastumist ja tervenemist lubavad. Kõik on "kinni" usus ja uskumises, ütleb üks keskmine tervendaja. Ise peab uskuma, nii tuleb ka tervis.
Eestlased olla teada-tuntud oma usuleiguse suhtes. Enda ümber ringi vaadates ei ütleks nii. Ma ei tea ühtegi inimest, kes ei usuks. Lihtsalt, kristluse asemele on asunud mõni teine usk või veendumus.
Kevaditi on keskmine eestlane silmnähtavalt ravitseja-tervendaja usku. Seesama kurnatud keha dikteerib ja nõuab muutust.
Ja seda nõudmist tasub kuulata!
Usk ja usaldus on minu jaoks sünonüümid. Pole küll uurinud, ent küllap põlvnevad ka lingvistiliselt samast tüvest?
Olen oma elu jooksul 2 korda ravitsejate poole pöördunud. Esimene kord oli, kui poeg tulekahju läbi kannatada sai. Helistasin töökaaslase soovitusel (nimi oli vist Volli). Juba telefonivestluse ajal "nägi" ta, kuidas mu pojal lasub vanaema needus. Õnneks jagus mul traumast hoolimata niipalju oidu, et teda puhastamisele mitte kutsuda.
Teine juhus oli mu lähedasega, kes oli IV staadiumis vähihaige. Tal oli väga raske olla. Viktor oli vist tervendaja nimi, kui õigesti mäletan. Lootusetu seisund, kus vaid ime aitab. Imet ei juhtunud. Küll aga saabus haigesse pärast visiiti rahu ja parem enesetunne. Ka surmahetkel oli ta end nihutanud Viktori märgitud "energiakanalisse". Need on minu kogemused.
Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et kõik nn tervendajad, energiapuhastajad, ayahuasca ja kambo konna tseremooniate läbiviijad küsivad raha. Mitte vähe, kusjuures. Imet ei pruugi sündida, ent raha kulub ikka. Ja siinkohal tuleb jällegi mängu usk ehk usaldus.
Millesse me õigupoolest usume? Imesse? Raha jõusse? Tervendaja võimetesse? Või iseendasse?
Väikseid imesid sünnib meie ümber ka ilma tervendajateta. Toosama kord, kui mu poeg haiglavoolikute küljes, lootusetus seisundis lebas, läksin tuttavate soovitusel vene kirikusse. Jumalaema ikooni ette võivat küünla panna ka mittekristlane. Mina, usuleige uskmatu läksin ja tegin seda, sest uskusin imesse. Samal õhtupoolikul helistati haiglast, et poeg hakkas iseseisvalt hingama.
Raha abil imet ei tee. Usalduse ehk usuga küll. Omakasupüüdmatult.
Niisiis, oma kevdtuultest ja aiakõpitsemisest valutavatele randmetele otsin esmalt abi kookoseõlist ja kurkumist segatud salvi abil + kannan randmesoojendajaid.
Sama segu kõlbab muideks ka hambapesuks 1x nädalas (ilma randmesoojendajata :). Omab valgendavat efekti ja tugevdab igemeid. Sulatõsi, uskuge mind! :)
Comments