Suvi

Ilmakaart näitab, et tasapisi hakkab temperatuur tõusma.

Valmidus puhkuseks on olemas.

Palusin isegi teetöö firmalt paarinädalast pausi kallurite vuramisse.

Ei ole ju meeldiv, kui hommikuse äratusena magamistoa akna tagant 2-korruselise maja kõrgune automürakas mööda väristab. Mis siis, et töövõtja nimi on peaaegu sama, mis meie talul :)

Selline kokkusattumus.

Olen viimastel päevadel palju mõelnud humanismi ja eetika põhitõdede üle. 

Inimeseks olemisest ja mitte instrumendiks muutumist. Otsuste ja valikute langetamist nii, et "hingel on hea". Nädalajagu tagasi õnnestus mul taas viibida  lemmikõppejõu seltsis.  Lihtsalt hämmastav on tema võime rääkida keerulistest asjadest hõlpsalt mõistetavas ülesehituses.

Olen tänavu rohkem elanud ja vähem end kõrvalt vaadanud. Miskipärast arvan, et selliselt läbitunnetatud eluviis ongi võimalik vaid küpsemas eas. Läbitunnetatus võrdub kahetsuse osakaalu vähenemisega. Kuidagimoodi on "olemine" omaks võtnud teadmise, et aega pole lõputult ja et muretsemisega segatud kahetsus ei aita inimeseks olemisele kaasa. Inimeseks olemine on hakanud tasapisi välja tulema. Selle teadmisega suvele vastu minna - vabanenud, hea tundmus.