Skip to main content

Ujumine

Mulle on varasest lapsepõlvest meeldinud vees olla.

Õppisin tänu soodsale asukohale üsna varakult ujuma ja suvi ei olnud minu jaoks tõeline, kui ma ei saanud piisavalt palju vees viibida.
Piisavalt tähendas "iga päev".

Tänavused ilmad lubasid merevett nautida vaid 1 korra. Kahjuks ei sattunud ma ka ühegi järve äärde... pealegi, olen hakanud tundmatuid veekogusid pisut pelgama, sest - kuna armastan ujuda kaua ja kaugele, siis ühes Lõuna-Eesti järvekeses õnnestus mul ühe ujumiskorra ajal takerduda nii veealustesse kasvudesse, kui ka sattuda keerisesse. Õnneks teadsin, kuidas toimida, sest hilises lapsepõlves koolitati mind kohaliku järve Baywatch`iks:) Jajah, pärast kergejõustikuga lõpparve tegemist hakkasin tegelema akvalangismiga...

Niisiis, ma naudin vees olemist... väga. Võib isegi öelda, et põhjani.

Juba eile tegin otsuse, et täna lähen ujuma. Pakkisin hommikul tööle minnes vajalikud asjad kaasa. Tööpäeva lõpus siirdusin Nõmme ujulasse. Polnud seal kordagi käinud... tegelikult pole ma pikemat aega "ühiskondlikusse"ujulasse sattunud.
Garderoobi kapivõti täitis elektroonilise sissepääsu rolli ja puha. Duširuum läikis puhtusest, riietevahetusruum samuti. Mõnus. Vesi tundus samuti selge, mitte väga kloorine ja minu jaoks paraja temperatuuriga.

Rajad olid üsna omapäraselt tähistatud: suplejad, treeningud, terviseujumine ja harrastusujumine. Kuna polnud oma koormusetaluvuses kindel, siis liigitasin end terviseujujaks, sest harrastusujumises käis kõva krooli raiumine.
Minu lemmikstiiliks avalikus ujulas on rinnuliujumine ehk konn. Seda eelkõige seetõttu, et igal rajal on vähemalt 5-6 ujujat ja seliliujumine on pisut raskendatud. Krooliga tekitan teistele ebamugavust, mu meelest. Ja kolmandaks - konna ujumine koormab kõiki lihaseid võrdselt ja annab mõnusalt ühtlase toonuse.
Aga muidugi pidi olema üks tõrvatilgake seas, kuis muidu. Mingil hetkel plartsas terviseujujate seltsi (valdavalt naised) üks onu. Onul oli mask ja hingamistoru. Ta sumas enamjaolt vee all ja kroolis. Krool peaks olema kõige kiiremini edasiviiv ujumisstiil. Mitte aga tema puhul - pidevalt jõudsin talle selga....Samas, kui ta kõrvalt möödus, siis vaat et riivas käega. Brr!
Kuna talle piisavalt lähedale jõudsin, siis nägin ka väikse jõudluse põhjust... onkli jalad "vedelesid" ülakheast tükimaad allpool ja ei ta ei töötanud nendega piisavalt - sestap käisid ta käed mitte nagu tuuleveskid, vaid labidad, pritsides niimoodi kõiki möödujaid ja tekitades vesipüksi taolise nähtuse:) Mis seal ikka teha... pööritasime kaas(tervise)ujujatega silmi ja katkestasime ujumise kuni vurrkann möödus.

Aga tervis tuli küll! Mõnus oli. Eriti pärast 1,5 tunnist kenjaalset koosolekut, kus särasilmil "arhitektuuri andmemudelist "räägiti.



Comments

muusake said…
Ujumine ON parim, kas siis basseini sinivees või meres soolases. Sel aastal paar korda oli meie meres ka nii soe, et sai seal mõnuleda, aga üldiselt ongi ujumine minu jaoks üks päikesepuhkuse põhivõlusid. Õndsus!
Ja kalanäoline...;)