Septembrikuule iseloomulikult on töö juures sebimine. Sest just septembris lõpeb suviste puhkuste periood ja avastatakse, et aasta lõpuni on jäänud vaid mõned kuud. Selle tulemusena toimub meeletu rapsimine ja siplemine.Mõned aastad tagasi ei saanud ma aru, mis on pärast suvist puhkust südamenärvide põletiku põhjuseks septembris... Ent viimastel aastatel olen sellist seisu teadlikult ennetanud. Jagan oma kogemusi....
Paljudel inimestel on kombeks pärast suve "uue hooga" mingeid "asju" hakata ajama. Suure organisatsioonis lööb see eelnevad plaanid sassi. Hakkab toimuma kaootiline siblimine, mis ilmneb rohketest koosolekutes, kasvavas kirjavahetuses jne. Tavaliselt leitakse nende koosolekute raames üks ohver, kes peaks kõikidest neist kenjaalsetest mõtetest sümbioosi tekitama ja hakkama mägesid liigutama.
Soovitus siinkohal, ei tohiks langeda paljude heade mõtete lõksu. Üha sagedamini märkan, et paljud koosolekulised lihtsalt mõtlevad valjusti ja neil on piisavalt kuraasi tolmu ja segaduse tekitamiseks juhul, kui nad millestki aru ei saa. Eriti torkab see silma "noorte ja vihaste lapsjuhtide" puhul, kes on küll julged oma arvamust avaldama, ent kogemusi ja arusaamist napib...
Niisiis, väide et "mul on kohutavalt palju tööd" võib üsna sagedaselt osutuda selleks, et terve päev kulutatakse mõttetute koosolekute pidamiseks. Mõttetute ses mõttes, et seal arutletakse ja vaieldakse, ent ei OTSUSTATA midagi. Sest otsustamine tähendab vastutuse võtmist oma mõtete ja ideede üle. Palju mõnusam on ju lihtsalt chillida ja oma teadmisi või teadmatust antud valdkonnas näidata... Olen täheldanud, et novembris hakab taoline entusiasm raugema. Siis saab taas läbimõeldult tegutseda, olles vabanenud koosolekute koormisest:)
Kuidas taolised ajad üle elada nii, et need võimalikult vähe tervist ja närve koormaksid. Ikka liikumise läbi. Lõunapausidel värskes õhus liikumine on hea, pärast tööd mõne hea tuttavaga kokkusaamine samuti, ujumine on väga-väga hea... ja partneri toetus õhtusöögi näol klaasi hea veini ja toiduga üli-ülihea:)
Ja kui mulle hommikul magamistoa ukse vahelt poetatakse, et "...Mõnule veel voodis, lasen ise hobused talli sööma...", siis on tööasjad viimased, millele mõtlen... vastupidi tunnen endas päriselu jõudu - sellist, et suisa heameelega mõtlen mõnusale sügisilmale ja võimalusele veeta see õues 35 ruumi puude riita ladumise seltsis. Abiks talgulised, talgusupp ja muud imelised hetked ja asjad.
* viimased 3 aastat ilma septembrikuise pitsituseta südame piirkonnas;-)
Edit: leidsin ühest oma lemmikblogist üsna samasisulise postituse. Mismuud kui - kõigi maade koosolekulised, ühinegem!:)
Comments