Üks hiidprojekt (5-a. kestvusega võib ju sedasi nimetada?!) sai minu jaoks otsa. Ja ligi 7 välismaalase/vastutaja jaoks kah. Kogemuse võrra kõvasti rikkam.
Mõningad negatiivses võtmes ka, ent peamiselt ikka hea ja haritud/kasitud tunne.
Et suutsin ebanormaalsetel hetkedel normaalseks jääda (enda jaoks). Ja et sain end proovile panna. Kuidas ma muidu teaksin, et mulle mitteüksraas ei meeldi tööasjus ihuüksi reisida. Lennujaamades ümberistumist oodata. Vastu ööd koju jõuda ja järgmisel päeval vara ärgates jälle tööl olla. Pikkadel, kuni 9-tunnistel miitingutel kraagelda, kulude abikõlblikkust tõestada ja kellegi "märja unenäo sarnaseid ideid" kaitsta jne jne.
Aga need olid ka ainsad mitteniimeeldivad asjad. Kindlasti oli meeldiv olla samas paadis erinevatest rahvustest ja põnevate isiksustega. Eks tasapisi avanesime kõik... Ja viie aasta sisse mahtussamuti kõike - kes läks pensionile, kes abiellus, sai lapse... ja kes lahkus igaveseks. Tõeline epopöa.
Viimastel kuudel "joont alla tõmmates" olen kokku kogunud kilode kaupa paberit, andnud tundide pikkuselt allkirju ja tänaseks tunnen... tühjust. Et milleks küll kõik. Ei kerkinud ju ühtegi uut maja, silda või sadamat. Meeldiv kaasnäht, töötasu, on peatunud. Projekti kolleegid ei helista enam, ei saada URGENT märgistusega e-maile...
Töörõõm enamikes valdkondades, teadagi, on üürike.
Ent kindlasti vabanes terake aega, mis muidu projekti all kinni oli. Kohusetunne saab ka kergemalt hingata...
Ja just neil pikkadel lennureiside vältel küpses minus kindel soov ja tahtmine... unistus. Elu on üllatusi täis (...like a box of chocolate...).
Eks näis.
Raoul Kurvitz. Apparatus of vool. Õli/lõuend, 2010.
Mõningad negatiivses võtmes ka, ent peamiselt ikka hea ja haritud/kasitud tunne.
Et suutsin ebanormaalsetel hetkedel normaalseks jääda (enda jaoks). Ja et sain end proovile panna. Kuidas ma muidu teaksin, et mulle mitteüksraas ei meeldi tööasjus ihuüksi reisida. Lennujaamades ümberistumist oodata. Vastu ööd koju jõuda ja järgmisel päeval vara ärgates jälle tööl olla. Pikkadel, kuni 9-tunnistel miitingutel kraagelda, kulude abikõlblikkust tõestada ja kellegi "märja unenäo sarnaseid ideid" kaitsta jne jne.
Aga need olid ka ainsad mitteniimeeldivad asjad. Kindlasti oli meeldiv olla samas paadis erinevatest rahvustest ja põnevate isiksustega. Eks tasapisi avanesime kõik... Ja viie aasta sisse mahtussamuti kõike - kes läks pensionile, kes abiellus, sai lapse... ja kes lahkus igaveseks. Tõeline epopöa.
Viimastel kuudel "joont alla tõmmates" olen kokku kogunud kilode kaupa paberit, andnud tundide pikkuselt allkirju ja tänaseks tunnen... tühjust. Et milleks küll kõik. Ei kerkinud ju ühtegi uut maja, silda või sadamat. Meeldiv kaasnäht, töötasu, on peatunud. Projekti kolleegid ei helista enam, ei saada URGENT märgistusega e-maile...
Töörõõm enamikes valdkondades, teadagi, on üürike.
Ent kindlasti vabanes terake aega, mis muidu projekti all kinni oli. Kohusetunne saab ka kergemalt hingata...
Ja just neil pikkadel lennureiside vältel küpses minus kindel soov ja tahtmine... unistus. Elu on üllatusi täis (...like a box of chocolate...).
Eks näis.
Raoul Kurvitz. Apparatus of vool. Õli/lõuend, 2010.
Comments