Skip to main content

Raskemeelsus ja viha

Armas hing lahkus.
Äkksurm - infarkt.
Aasta esimene kuu pole veel lõppenud, ent mu lähedaste ringist on lahkunud kaks meest.
Sugulane kukkus kokku uusaastaööl. Meeste südamed on haiged.

Mulle lubati, et sõidetakse veel seitsmekümneselt Alpide kurvilistes kuristikes.
Usun seda lubadust rohkem, kui matusetalitusel kuuldud kirikuisa lubadust "igavesele elule  - "....et seeme, mis pandud sügisel idanema ja justkui peaks vahepeal surnult maapõues lebama, tärkab kevadeti elule... Ja nii ka inimene, kes usub - ärkab Isa süles igavesele elule, kui aeg on käes..."

Aga milleks igavene elu? Kui seal pole meid, neid ja teda?
 Leinajatel on kahtlemata kergem uskuda, et "see ei ole lõpp".
Ikkagi. Vihastav ja raske on kuulata kedagi võõrast ja välist selliseid sõnu ütlemas ja lubadusi andmas.
Vastutustundetult. Või siis erakordselt jultunult.
Sest... kui nii ei ole, oled lihtlabane laste petja.
Sada korda hullem kui poliitik.

Mina usun mälestustesse, mis elavad kauem kui keegi.



Comments