Liialdustest

Möödunud aastasse jääb tõdemus, et kõikvõimalikud liialdused on vastunäidustatud.

Lihtsalt, organism ei taha enam leppida, hakkama saada. Olgu tegu söögi, joogi või füüsilise poole üleekspluateerimisega...

Aasta alguse suusareisi esimesed tunnid olid üsna kriitilised - nimelt, ei suutnud end eemale hoida Tallinki rootsi lauast (mis, muide, on erakordselt kehvaks muutunud). Krevetid, lõhelõigud, lihapallid, jäätis jms  tekitasid kõhus kokku saades tohutut valu.
Noh... vähemalt sain selgeks, kuidas soome keeles öelda "söögitoru ärritus" ja  trassiäärsest apteegist ostetud vedelik aitas koheselt.

Sestap ongi mu teekapikesse siginenud kõikvõimalikke ravimteesid kasekäsnast kuni naistepunani, üheksavägisest rääkimata. Aitab, teate.

Ikkagi kujuneb nii, et detsembrikuus on rohkem käimist-suhtlemist-aastlõputoimetusi. Jaanuar on minu jaoks tõeline taastumiskuu. Armastan jaanuari. Kuidagi eriti normaalne, arusaadav ja vastuvõetav kõigi jaoks on soov olla kodune. (Järele)mõtelda omi mõtteid ja askeldada, kui tuju tuleb.  Võrratu vaikus -   pajas podisev hautis, lumisest metsast jäänud õhetus ihuliikmetes... Ei tule ma sellest niipea välja. Kui just liiga paljuks ei lähe...