Mõistatus

Viimasel nädalal olen käinud, näinud, mõelnud ja öelnud.

Suurim õppetund vast see, et häirivast käitumisest tingitud halb tundmus tuleb kohe välja öelda. 

Mitte jätta sisemusse oma elu elama, käike uuristades pilti kujundama.

Samas olen enda üle uhke, et mõned asjad tegin selgeks. 

Endale halvasti öelda ei lase enam mitte kellelgi.
Väga aitas kaasa ka kunagi ammustel aegadel Tumeblondi blogist loetud tõdemus: ärge lähenege mulle ja pugege mu hinge selleks, et sinna s.... Punkt.
Õhk sai klaarimaks ja edaspidi olen kargem. Elagu umbusk!

Aga muidu...

...Oli pilkane, tähtedeta öö, kuid pimedus oli läbi imbunud uuest, puhtast õhust. Pikast rännust väsinud, tõmbasid nad rippmatid üles ja magasid sügavasti esimest korda kahe nädala sees. Kui nad ärkasid, oli päike juba kõrgel, ja nad tardusid  paigale, jahmunud ning võlutud. Kesk sõnajalgu ja palme seisis nende ees hommiku vaikivas säras valge ning tolmune määratu suur hispaania galioon. Pisut tüürpoordi poole kaldunud laeval rippusid terveks jäänud mastide küljes määrdunud purjeräbalad orhideedega ehitud taglase keskel. Laevakere, mida läikiva soomusena katsid kivistunud imikalad ja õrn sammal, olid tugevasti kivisesse pinnasesse kiilunud. Kogu alus näis asuvat mingil eraldatud alal, mingis üksilduse ja unustuse ruumis, mis oli kättesaamatu aja mõjule ja lindudele. Laeva sisemuses, mida retkeosalised varjatud õhinaga uurisid, polnud midagi peale tiheda lillemetsa...

Kes teab, kellele kuulub  imekaunis tekst, see saab... musi! :)

Igatahes olen tänulik lugemisoskusele.