Täna sattus sõrm lehkeüljele 146:
Heerold: On iga fuuria nii lahke, noor ja kena,
et nendest halba uskuda on raske.
Kuid minutiks neid ligineda laske -
need tuvid salvavad teid siugudena.
Ent et nad siin on keset narrikarja,
kes esile kõik vead toob hinge takka,
nad taevaingleid teesklema ei hakka
ja oma halba ametit ei varja.
Fuuriad
Alekto: Me kütkesse kõik jäävad kergemeelselt.
Me nurru lüüa oskame nii hästi.
Kui kallime on teist mõneö - risti-rästi
me sebime ta ümber libekeelselt,
ja usukuma jääb lõpuks mees me uudist,
mil tõeliselt ei ole mingit alust,
et kuld on võlts ja lonkab peast ja jalust,
et vähe head on säherdusest pruudist.
Me kõrva sosistame kallimale,
et noormees teda mustas selja taga.
Las lepivad, kui tõde selgub, aga
laim siiski mõjub, jäljed jätab vale.
Megaira: See on vaid nali! Ent kui armastajad
on naitunud, ma näitan, mis ma suudan.
Kapriisidega õnne mürgiks muudan,
sest meel on muutlik, muutlikud on ajad.
Kui ihatud õnn on me meelevallas,
veel ihatumat ihkame siis peagi,
sest harjudes saab tavaliseks heagi.
Meel päikest põlgab, sooja otsib hallas.
Johann Wolfgang Goethe
Tõlkinud August Sang
Comments