Kodust

Jooksmises on käsil 4.nädal. Hoolimata sellest, et olen saanud seljalihases (see, mis abaluu taga) närvipõletiku. Teen läbi Diclaci süstikuuri. Liigutamine ja võimlemine on hea igatahes. Usun sellesse. Otsin võimalusi ka ujumiseks, sest vesi mõjub alati hästi. Vähemalt mulle. 4.jooksunädala algus oli kuidagi raske, ma ei kuulnud klappidest läbi muusika (miski chill.out.brain) käsklust stop walking ja niimoodi jooksin kaks etappi järjest. Pulss läks ilmselt liiga üles ja enesetunne kehvapoolseks. 

Läbimata veel planeeritud reisi Hispaania lõunaossa,unistan juba teisest.

 Mul täitub järgmise aasta esimestel kuudel maagiline 50. Olen püüdnud meenutada, millised olid mu vanemad samas eas. Mäletatavasti ikka väga kodulembesed. Töö ja kodu ning esimene lapselaps. Uus roll, milles nad vist end väga vaimustunult ei tundnud. Mu perel ei olnud pealinnas alalist elupaika, oma kodu ja nii olid kõik sundseisus - olin neil "kaelapeal" ja vahepeal ka ämma-äia juures, teises Eesti otsas. Mäletan meeletut igatsust T. järgi, kel linnas õpingud ja tööotsad ning ööbis sõbra juures. Mitmed korrad plahvatasin kui ema-isa hakkasid uurima, et kuidas te sedasi, et pole oma voodit ega söögilauda. Talvituma sain siiski pealinna, tuttava "kingsepatöökotta". Kolmekesi. Kööktuba, WC koridoris, pesemisvõimalust ei olnud. Gaasilont oli veetud puupliidi alla ja see suhises ööd-päevad, et toas soojus oleks. Last sai pestud köögilaual, suures pesukausis. Vähemalt ükskord hakkas gaas lekkima - torud olid plastiliiniga plaasterdatud ja kuumenedes sulas see üles. Enamus aega olime seal kahekesi, sest T. käis tollal juba Soomes tööl. Korterinaabriteks "põnevad" inimesed. Keskealine paar, kes tinunni pannes omavahel riidu pööras ja kui mees asjale läks, siis naine oli korteriukse lukku keelanud. Vahest logistas mees niisama linki ja nõudis valjuhäälselt sisselaskmist, vahest hakkasid ka kirve- või haamrilöögid kostuma. Kartsin, muidugi kartsin ja vähemalt nendel õhtutel ei julgenud ma nina korteriuksest välja pista. Otse vastas elas naisterahvas, kes äsja vanglast vabanenud. Hooliv ja mõistev. Hoidis paari korda poissigi, kui mul olid käigud poodi või arsti juurde.

Aga poeg tegi selles kodus esimesed sammud. 11-kuuselt tuli kribinal-krabinal üle toa, kui nägi oma lemmiktädi, kel kodus palju automudeleid. Ta isegi mäletab seda...

EDIT:

Jooksurõivaist. Mulle on siiani enim meeldinud retuusid + spets. jooksusärk, pikkade varrukatega. Kerge puuvillane müts või kapuuts on mulle samuti oluline. Olenevalt ilmast kannan kannan üht õhukest Crafti dressipluusi, millel taskud (äpp koos telefoniga!) .Kael ja pea on tuulele vastuvõtlikud. Ema keeld lapsena ja täiskasvanuna "paljapäi mitte väljuda" on vilja kandnud. Jalanõud on tavalised, vähemalt 7-aastased  Nike jooksutossud ja vahelduseks ka ühed Salomoni kergesti kuivavad, mida purjetamisel tavatsesin kasutada. Riided pärinevad enamuses Humanast, v.a. ühed retuusid, puuvillased  Pumad, mis sai ostetud enne pikale purjereisile minekut. Humana spordirõivaste valik on  mu meelest suurepärane - kooliaastaalguses vast mitte nii väga, ent kui "silm peal hoida", saab sealt imeasju imehinnaga. Pildid kah :)