Ebakindlus vs enesekindlus

See on tegelikult vana teema ja olen sellest vist kunagi ka blogisenud, hetkel ei malda otsida.

Ebakindluse antonüümiks  on enesekindlus. Vist. Näed, juba kahtlengi... ja kahtlen paljus. Päike tõuseb ikka, see vast kindlamast kindlam... kuigi, kes teab.

Ebakindlusesse suhtub meinstriimi-inimene põlglikult, justkui oleks tegemist mingi puudega. Enesekindlad inimesed on parimad parimate seas - nende päralt on võit ja tulevik, seda püütakse ühiskondlikul tasandil levitada, süstida. Eks karjääriredelil tõusmiseks, töises ilmas see ongi vajalik. Kes siis ikka muidu kogu  vajaliku töö ära teeb? Ebakindel inimene ehk üldse kahtleb karjääri jms vajalikkuses...

Viimasel ajal on paar (mulle peaaegu võõrast) inimest minu x-otsuseid või y-käitumisviisi kommenteerinud ebakindluseks. Küllap nad teavad ja neil on kahtlemata õigus. Lahendust otsides olen tõesti  ebakindel, eales ju ei tea - milline teeots see va õige on. Enesekindlust (just seda kivist hoonet, kuhu varju pugeda!) ei paista kuskilt otsast. Püüan ikka sirgeldi-sorgeldi horisondi taha piiluda, andes aru et teel võib olla takistusi, seisakuid, kukkumisi ja palju muud põnevat. Ebalen ja krüssan. Kuhu siis nii kiiret?
Jah, ma kahtlen väga ka inimestes, kes mulle lähenevad või soovivad mu lähedal olla. Aja- ja kullaproovile peavadki vastu vähe, ent seda väärtuslikumad ja kallimad mulle. 

Samas, kui olen teevalikus otsusele jõudnud, siis mind kuidagi säästetakse kahetsusest, ei pööra teelt tagasi.

Day 2 toimus täna koostöös Auraga. Mõtlesin, et õpetan kutsadele ka oma jooksutsükli selgeks. Auraga oli täitsa tore - kui kõlas käsklus "Begin running", ütlesin Aurale maakeeli "Jooksma" ja kui "Start walking", siis "Jalutama". Amuriga minekuks pean pisut võhma koguma...tema ligi 70 kg lustakat kogu pole üldse kerge juhtida. Tunnetasingi  kaukade läbi et nende ohjamiseks läheb võhma vaja. Tänane "saak" - nägind hulgaliselt viinamäetigusid, õitsvat angervaksa ja ühte lendutõusnud sookurge.