... aga mitte eriti kõrgelt!

Liigun ja olen teel. Kraavivajumise tunnet pole kordagi olnud. Vastupidi... kurss selgineb. 

Kõik kurdavad jaheda kevade üle. 

Mul pole ilmast lugu...seda õppisin seilates. Ilma ja muutlikkust austama. 

FB-s (vist oli Juku-Kalle sein) kohtasin kunagi head loosungit. Sinisel taustal suurte valgete tähtedega: TE ISE OLETE SITAD. ILM. Tabav, kas pole!

Mul on hea meel, et saan kodus olla õunapuude õitseajal. Kogu aed on magusat lõhna täis. Ja see "tappev" rohelus! Ahmin seda pilti niipalju kui võimalik. 

Kraamisin täna oma tuba ja korrastasin töölauda - sättisin kõik nii, et oleks võimalik silmadel puhata lasta - loodust imetledes. Seda (töölauda) läheb nüüd mõnda aega vaja. Tegin oma väikse konsultatsioonifirma, esimesed tellimused täitmisel. Niimoodi rahulikult, süvenedes ja parimat püüdes. Kutsud müdistavad akna taga - õnnelik lapsepõlv. Puhates ja mängides. Hobused kappavad samuti aeg-ajalt vaatevälja. 

Panen enda jaoks kirja ka suurim tarkuse, mida merel avastasin  - KÕIK, absoluutselt kõik on AJUTINE. Kui seda ideed tasapisi endasse lasta (liiga äkki ja suurtes kogustes tekitab vist ükskõiksust!), mõistad et ei ole mitte midagi kindlat. Selle teadmisega, mõistmisega saabub ka rahu. Mingigi. Mulle ei meeldi sõnaühend "lahtilaskmine".  Seda ekspluateeritakse hetkel võimsalt. Minu arvates pole vaja lahti lasta, unustada. Miks? Kõik on ju väärtuslik, omane. Ent lihtsalt ajutine.
Veel üks jube väljend on  "kvaliteetaeg". Kvaliteetaeg perega. Kvaliteetaeg emaga. Kvaliteetaeg sõpradega. Brrr!  

Veel olen saanud aru, mida tähendab  väljend "elab üle oma võimete". Kui seni seostasin seda materiaalse olukorraga, siis nüüd olen kohanud õige mitut inimest, kes tahaks hirmsasti olla õnnelik, teha seda, mida süda kutsub, sidudes end ühe-teise-kolmanda tegevusega ja seda kõike paralleelselt. Aga seda kõike natukene, niipalju kui võimalik. Ööpäevas on ikka 24 tundi ja et end valitud tegevuste vahel ära jagada, ei tule isegi "natukest" välja. Ei saa natukene üht ja teist äri ajada, purjetada, surfata, pereelu elada... kusagilt rebeneb. Inimesed ja suhted kannatavad. Täna olengi masendunud ühe ülevõimeteelaja tegemata jätmiste tõttu. 

Olen täheldanud, et taoliste masendumiste peale aitab kõige paremini a) oma kookonisse tõmbumine b) jalutuskäik looduses c) kinnisvarakuulutused Eestimaa kõige kaugemas ja metsikumas paigas.

Hetkel on mul a) ja c) tehtud, b) võtan kohe jalge alla.
Variandist c) jäi mulle kõige meeldivamana silma see variant. Kuidagi väga teraapiline on mõelda end korraks hoopis teise ellu. Kujutada ette askeldusi, mis uues kohas vaja teha, võõraid inimesi, ahvatlevat üksindust jne. Minu otsitava parameetrites on alati ka piisava suurusega maatükk ja laut, millest võimalik tall luua. Selline rahulik teraapia ja "ärakäimine". Toimib alati.