Skip to main content

Veebruar

Pea nädal aega varakevadisel Saksamaal möödus vilksamisi. Nagu rongiaknast vaadates.
Leeloga sain olla koos napid tunnid. Ent... kui (vanad?) hinged kohtuvad, siis ei oma aeg mingisugust tähtsust. Mul on Leeloga kohtudes just sellised tundmused... et tunnen teda juba väga kaua aega. Hea ja kerge on seltsis. Sõnu ja sõnumeid pole vaja palju vahetada... mõtted, mis jäävad väljaütlemata, on tajutavad ja mõistetavad.

Viimasel ajal, üksi reisides kummitab mind üks tahe. Lennujaamas edasilendu oodates  ja sagivaid inimesi vaadates, olen tundnud vastupandamatut soovi kaduda.  Jah, just niimoodi.. võttes pilet tontteabmissuunas väljuvale lennule ja ära minna. Põgeneda kohustuste eest. Reeturlikult, ent vaid iseendale mõeldes.
Tegelikult on ju hea mõelda, et selline võimalus ja valik on alati olemas. Kui ei oleks, oleks oluliselt õõvastavam...

Lund muudkui tuleb ja tuleb. Tjah, see talv on ikka väga erakordne. Mina olen oma kohustuslikud soojustuselemendid leidnud... Küünlavalgus (eile suisa hädavajalik, sest elekter kadus tuisu tõttu paariks tunniks), kaminatuli, vein.  Aga olen veendunud, et sellest ei aitaks kui poleks elushingi ümber.




Comments

Eve Piibeleht said…
Olen minagi seda tunnet tundnud,viimasel ajal õnneks mitte. Kuigi sellest talvest on tõesti siiber. Leedus oli eile +1 ja sula, siia -15 kraadisesse tuisku maanduda oli karm.
Heli said…
Jah... kaunis õudsalt hakkab selline lumerohkus mõjuma. Lumi hakkab vägisi uksest sisse pressima.
Aga sellest tundest - muide, mõtlesin ka seda, et küllap on mitmeid teisi veel, kes sellist kiusatust aeg-ajalt tunnevad.
muusake said…
Praegu pidi väga paljudel seljahädasid olema. mul sama teema...:(
Heli said…
Mnjah, paraku on see üks igavene jant... kaasa käib ühe arsti juurest teise juurde, analüüsivastuste ooteaeg on nii pikk. Teadmatus on kõige hullem.