Lõunapaus

Olen sõpradega kohtunud lõunatundidel.
Kesklinnas töötamise võlu - saada mõneks ajaks silmast-silma kokku.
Kauaaegse kolleegi-sõbra-mõttekaaslasega ei olnud see õnnestunud kogunisti 4 aastat. Kuigi... kohtudes ei tajunud ajavahet.
Minu uudised ei tulnud neile vist kellelegi väga üllatusena. Eks nad tea juba - kass, kes kõnnib omapead. Sain häid nõuandeid ja soovitusi nagu sõpradelt ikka.
Kauaaegse kolleegiga otsustasime lõppkokkuvõttes kohtuda hoopis tema kodus, mis mu uuest töökohast jalutusteekonna kaugusel. Sõime koos pelmeene ja rääkisime puhkamisest ning rahust iseeneses. Tema, kes veel hiljaaegu päeva(poliitiliste) sündmuste keerises, möönis vaikselt et - tüdruk, puhkama peab. Ja mitte peitma olulisi asju töö, õppimise jms taha. Usutav.
Rääkisime ka hirmust ja Eestis viimasel ajal vohama löönud keskpärasuse kultiveerimisest. Hirm säravate ideede ees, hirm töökoha kaotuse ees, hirm ennast muuta...hirm kaugeneda seltskonnast ja tegijate ühiskonnast... jõudsime järelduseni, et kõige kohutavam kooslus on süntees argusest ja edevusest. Teades hästi taustsüsteemi, kust ta manipuleerimise tulemusena eemale tõugati, mõistsin teda vägagi.
Liigutav lõunapaus. Ja kergustunne ...

Pinginaabriga koos lõunatades jõudsime üsna sama tõdemuseni - iseenda teadvustamise vajaduseni. Tema soov oli, et kindlapeale vaataksin seda filmi. Et palju referentse või nii.
Ma pean nüüd kuidagi harjuma, et mul on hoopis identiteedikriis. Vist. Aga pärsi kindel pole.
Ühte tean päris kindlalt - mul on nüüd poisipea. Poolsurvestatult lõigatud. Et vana elu jäävat juustega maha:) Lõikus toimetati õhtul.