Skip to main content

Kõigest ja ei millestki

Sirvisin oma viimaseaegseid postitusi ja leidsin need  halvasti ja hüplikult sõnastatud olevat. Heitlik nagu joodiku jutt (ühe mu sõbra väljend:).
Eks nii ongi. Segadus ja meeleolude vaheldumine.
 Vaid üks seik tundub üsna permanentne olevat... sügaval sisimas on tunded surnud...
Isegi temaga kohtudes ei liigu väga miski.
Kuigi... on huvitav. Ja meeldiv. Ja ühised põkkumispunktid orbiidil.
Ma mõtlen, et tegelikult olen rikutud. Olen mingis eluetapis alla andnud ja unustanud või mitte näha tahtnud seda, mis tegelikult tähtis. Nüüd on  raske kui mitte võimatu kaotatut leida.
Aga kuidagi peab. Inimesed ootesaalis... vara veel ka selleks.
Sest mingi (ootus)ärevus on siiski olemas.
***
Armas Vilma Jürisalu lahkus. Tavatul moel otsustas minna. Meie kohtumised olid harvad, ent meeldejäävad. Ilus, tark. Üksik... sest mehed lahkuvad varem.
Kui kirst ta hapra kehaga igavikku vajus, mängis majahaldjas igaveseks unelauluks Heino Jürisalu meloodiat.
Eks nad on nüüd koos.

Comments

helle said…
Mul hakkas nii kurb, kogu selle loo tonaalsus ja Vilma Jürisalu vaikne lahkumie ja "...mina ei taha veel magama minna..."
Eve Piibeleht said…
Aeg on vist praegu selline. Tunnen end minagi aeg-ajalt nagu vastu klaasi pekslev liblikas. Kõik peaks nagu paigas olema, aga ei ole. Otsid tundeid, aga ei leia. Jne.
Heli said…
Kurbusest. Tegelikult on lõplikud lahkumised ju elu paratamatu osa. Surm ja elu käivat käsikäes. Mul on sellega lapsest saadik mingi "probleem":) Surma teema on õõvastav ja tardumapanev. Vbl seetõttu, et mu lapsepõlvekodu oli surnuaia läheduses ja samas olin suur-suur muinasjuttude lugeja ja neisse uskuja - elasid õnnelikult kuni elu ja lõpuni... Rõhk ja alati sõnale "õnnelik" ja mitte kunagi ei tahtnud ma edasi mõelda, mis on elu lõpp.
Heli said…
Tunnetest kirjutas kunagi üks anonüümne kommenteerija mu postituse alla väga tabavalt:
http://kohanev.blogspot.com/2008/05/hvastijtt.html