Kõigest ja ei millestki

Sirvisin oma viimaseaegseid postitusi ja leidsin need  halvasti ja hüplikult sõnastatud olevat. Heitlik nagu joodiku jutt (ühe mu sõbra väljend:).
Eks nii ongi. Segadus ja meeleolude vaheldumine.
 Vaid üks seik tundub üsna permanentne olevat... sügaval sisimas on tunded surnud...
Isegi temaga kohtudes ei liigu väga miski.
Kuigi... on huvitav. Ja meeldiv. Ja ühised põkkumispunktid orbiidil.
Ma mõtlen, et tegelikult olen rikutud. Olen mingis eluetapis alla andnud ja unustanud või mitte näha tahtnud seda, mis tegelikult tähtis. Nüüd on  raske kui mitte võimatu kaotatut leida.
Aga kuidagi peab. Inimesed ootesaalis... vara veel ka selleks.
Sest mingi (ootus)ärevus on siiski olemas.
***
Armas Vilma Jürisalu lahkus. Tavatul moel otsustas minna. Meie kohtumised olid harvad, ent meeldejäävad. Ilus, tark. Üksik... sest mehed lahkuvad varem.
Kui kirst ta hapra kehaga igavikku vajus, mängis majahaldjas igaveseks unelauluks Heino Jürisalu meloodiat.
Eks nad on nüüd koos.