Paar nädalat tagasi Tallinnast Lissaboni sõites oli rohi veel roheline ja taevas... no ei olnud sinine, hall oli, aga ikkagi.... Nädalapäevad hiljem südaööl Lennu Jaama jõudes terendasid igal pool suured lumekuhilad. Müncheni lennujaamas valitses paras segadus, hiljaksjäänud lennud, närviliselt ringisaaliv rahvas. Igatahes kodulinna ma sain ja taksojuhi abil õnnestus ka koduväravani välja tuuritada.
Mulle meeldib lennata. Õigemini... see aeg, mil oma mõtetega kahekesi olen. Lennukis on see võimalik, sest suurt tarka midagi teha pole. Jõudsin ka konspekte sirvida, ent kogu reisi kestel lugeda on tüütu.
Lissaboni tööreis oli sedavõrd tihe, et linnaga tutvumiseks jäi aega vaid viimane, äralennuaegne õhtupoolik. Kaunis linn, väga erinevate arhitektuuristiilide mikstuur. Kuidagi vaba ja hubane tundus samuti - pisikesed "kodu"baarid, suitsetamiskeeluta, mõnuga tänavakividel istuv ja lobisev noorsugu, kitsad ja mägised vanalinna tänavad. Ürituse korraldaja oli organiseerinud ühe õhtusöögi fado-klubis. Soe ja kirglik muusika.Kohalik naiskolleeg sosistas, et portugaallastele on olulised ja püha 3 F-i: fadomuusika, football, Fatima.
Kahemiljonilise elanikkonnaga Lissaboni jaoks on see piisav, et hoida hing värske, silm särav ja hoolivus teiste inimeste vastu au sees. Tõsi... nende lahkus on ääretu. Sattusin reisi alguses kimbatusse hotelli leidmisel ja seetõttu kohtusin lahke vanahärraga, kes tipptunnis heideldes mind otse treppi sõidutas.
Kodus on hea. Hoolimata sellest, et maja kütmine ja loomade eest hoolitsemine praegu just kõige lihtsam ülesanne pole. Õnneks olen nädala sees neist kohustustest peaaegu vaba ja umbes linnaliiklusest saabununa ootab mind tavaliselt küdev pliita ja õhtusöök. Mis paneb mind alati mõtlema, et millega ma selle hoole küll ärateeninud olen. Aga väga soe on küll ja täna hakkab isegi lumi kokku.
P.S. Mu selles blogis hakkabki ilmselt nii olema, et kui mul aega kirjutada pole, sulen uksed. Et mõtted üksi ilma peal poleks:) Ärge palun solvuge. Tulen ikka tagasi.
Mulle meeldib lennata. Õigemini... see aeg, mil oma mõtetega kahekesi olen. Lennukis on see võimalik, sest suurt tarka midagi teha pole. Jõudsin ka konspekte sirvida, ent kogu reisi kestel lugeda on tüütu.
Lissaboni tööreis oli sedavõrd tihe, et linnaga tutvumiseks jäi aega vaid viimane, äralennuaegne õhtupoolik. Kaunis linn, väga erinevate arhitektuuristiilide mikstuur. Kuidagi vaba ja hubane tundus samuti - pisikesed "kodu"baarid, suitsetamiskeeluta, mõnuga tänavakividel istuv ja lobisev noorsugu, kitsad ja mägised vanalinna tänavad. Ürituse korraldaja oli organiseerinud ühe õhtusöögi fado-klubis. Soe ja kirglik muusika.Kohalik naiskolleeg sosistas, et portugaallastele on olulised ja püha 3 F-i: fadomuusika, football, Fatima.
Kahemiljonilise elanikkonnaga Lissaboni jaoks on see piisav, et hoida hing värske, silm särav ja hoolivus teiste inimeste vastu au sees. Tõsi... nende lahkus on ääretu. Sattusin reisi alguses kimbatusse hotelli leidmisel ja seetõttu kohtusin lahke vanahärraga, kes tipptunnis heideldes mind otse treppi sõidutas.
Kodus on hea. Hoolimata sellest, et maja kütmine ja loomade eest hoolitsemine praegu just kõige lihtsam ülesanne pole. Õnneks olen nädala sees neist kohustustest peaaegu vaba ja umbes linnaliiklusest saabununa ootab mind tavaliselt küdev pliita ja õhtusöök. Mis paneb mind alati mõtlema, et millega ma selle hoole küll ärateeninud olen. Aga väga soe on küll ja täna hakkab isegi lumi kokku.
P.S. Mu selles blogis hakkabki ilmselt nii olema, et kui mul aega kirjutada pole, sulen uksed. Et mõtted üksi ilma peal poleks:) Ärge palun solvuge. Tulen ikka tagasi.
Comments