Ida sünniaastapäeval aprilli lõpus sai rannamändide vahele tema puu. Algselt tahtsin tema mälestuseks istutada mõned valged rodod, ent kui nägin seda puud, siis tekkis hoopis teine idee.
Hakkan istutama puid, meenutuseks. Püüan leida (subjektiivselt muidugi) sarnasusi inimesega, keda puu meenutab. Ida oli ebamaiselt leebe ja vastupidav. Tema tumepruunid silmad särasid kuni lõpuni.
Tõin ema nädalalõpus sauna ja piibelehti nuusutama, näitasin ka hondot ja rääkisin kontseptsioonist lähemalt. Talle meeldis.
Milline on ema puu?
Laevaehituses oli emapuu kõige sirgem ja tervem mänd. Vanust pidi ka jaguma vähemalt 250 aasta jagu...
Huvitav, kuida nad ometi teadsid puu vanust?
Vend on mul metsamees ja ütles, et meie rannamännid on vähemalt 150 aastat vanad, et vaadata tuleb pikkust ja korpa. Leidsin interneti avarustest, et Eestis peeti mastimetsades (laevametsade) üle arvestust juba alates 17.sajandist.
Meie suguvõsa kohta on sajand nooremad andmed.
Kõhedaks teeb, kui vähe peetakse metsast nüüd lugu.
Arvestus toimub kindlasti täpsemalt, ent väärtushinnang on kuhugi kadunud.
Comments