...mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on. (Emil Tode "Piiririik").
Ei olnudki raamatut varem lugenud. Ostsin lennujaamast, detsembri hakul, kui Las Galletasesse suundusin. Oli elustavalt valus kogemus. Sain lõpuks ookeanituulega võidu (ühel ööl oli torm) tühjeneda. Alguses mõtlesin, et tegin vea. Meenus teinegi sama autori kirjapandud mõte... sa ei parane kunagi seal, kus oled haiget saanud... Taipamine tuli alles nüüd. Paranemine ka. Arusaam, kuidas edasi minna. Lülitan järjest välja suhteid, mis väsitavad ja haiget teevad - s.h virtuaalseid. Ümbrus, kuhu sattunud olen, soosib seda kõike. Kohalolekut ja lahtilaskmist mittevajalikust. Vabatahtlikult võetud kohustustest ja vastutusest eemaldumist.
Sügisel külastasin esmakordselt ka Veneetsiat. Majutusin Lido di Jesolo rannäärses hotellis, Exelsiori läheduses - vaevalt see muidugi SEE Exelsior oli, ent T.Manni kirjeldustega haakus küll sajaprotsendiliselt. Isegi hooaeg. Selles fluidumis mööduski kogu Veneetsia kogemus. Õnnestav igatepidi.
Comments