Peegeldused

Aeg lendab linnutiivul. Tänavusel aastaaegade vaheldumisel on üle pika aja konkreetsed piirjooned. Detsembri lõpus algas talv.
Praegu, märtsi algul tüürib talv jõudsalt lõpu suunas. 
Rannamajas olen saanud nautida tormi, tuisku, krõbedaid miinuskraade, saunast lumme hüppamisi koos lastelastega... 

Aitasin ka metsarahvast nagu oskasin. Rebastel oli oma restoran (purustatud kanakondimass), linnukestele rasvapallid ja päevalilleseemned (peamiselt puukoristajad, tutt-tihased, rasvatihased) ja kitsedele sai mõned vihad pandud. Selle viimasega oli veidi kehvasti - ei osanud valmistuda, aga kui kitsepere mitmendat korda metsa alla ööbima tuli, siis sai mõned kasevihad välja pandud. Kõik kadusid!

Linnustiku osas - olen silmanud merikotkast ja luiki ranna-alal kui meri veel lahti oli. 
Jääd olen saanud nautida. Seda "kilgendavat", millest jutustab Ultima Thule oma palas "Polaarpäev". 
Mitmed head tuttavad on manalasse varisenud. 
Viimati Viki. 
Omal moel olen siin nendega hüvasti jätnud.
Vahest on taevas nagu sõelapõhi. Tähti täis. 

Püüan leida üles elu rõõmurikkust. Ta tulebki. Hoovustena.
Olen siis peris õnnelik.
Sõber R.K helistame sageli ja naerame end hingetuks maailmapildist, millest meil, ühel päeval sündinutel sarnane (huumori)meelsus. 

Aasta algusest saadik on minuga võtnud ühendust inimesi minevikust. Mõned päevad ongi möödunud vanade fotode, ent ka blogipostituste lugemise rütmis. Tänulik mineviku-meenutuse eest!

Niimoodi tean jälle, kes tegelikult olen. Vahepeal kiputakse seda lõhkuma. Aga nagu mu armas emake õpetas - ütle neile "illatiiv". Igavesti väärt nõuanne!
Ütlengi, sest ema sõna tuleb kuulata. 
Lõhkujatele ei ole mu elus kohta.