Kõigest ja ei millestki

Mina olen koleelu vastu. Me oleme ju siin, et õppida ja areneda. See on teekond. Pikk või lühike -  pole meie teha. Koleelu kirjeldades ja jäädvustades loome sellest miskit subkultuuri laadset. Sellise, millest toitub kolemeedia, kolekirjandus ja teised koleelu žanrid. Need mustrid ei aita, ravi ega õpeta neid, kes seda vajaksid, aga võivad haige(ma)ks teha iseend.

Päike pole end terve nädal eriti näidanud. Seetõttu tundub tänane pühapäev kevadehõnguline.  Taevas on helesiniseid laike täis... Aasta pimedaimal ajal on see nagu kingitus! Torm meid tänavu väga räsinud pole. Muidugi, pühapäevane jalutuskäik metsa on veel tegemata ja eilse marutamise tulemused üle vaatamata. Aga elekter jäi alles ja koduümbruse puud on püsti. Pühade-eelsel ajal "satun" koos sõpradega paar korda linna "pimedatesse katakombidesse"  ekslema. "Vanadest aegadest" jäänud kihk. Igakord jäävad need tripid lühemaks. Inimesed ja rutiinseks kujunevad olukorrad väsitavad. Pigem olen pöördunud kohvikute usku, kus kohtuda ja vestelda põhimõttel "üks inimene korraga". Ja ka selliseid kohtumisi on detsembrikuusse jagunud.  Kirgastavaid ja meeldejäävaid. Erakordsete ja kordumatute inimestega. Valgust jagub. Kaugel see pööripäevgi.  Mulle meeldib Tõnu Õnnepalu blogist leitud iseloomustus käimasoleva kuu kohta - "..sügis on lä...