Peatselt mööduva suve märksõna on taju muutus, Vaikus, millesarnast varem kogenud pole. Kui füüsiliselt kirjeldada, siis on episoodid meenutanud kõige enam tasakaalukaotust, hetkelist pearinglust…peata olekut. Võrreldamatu, muidugi. Uku Masing on kirjeldanud üht olulist murrangut oma maailmataju muutumisel: See oli 1932. aasta jõulu aegu, ülikooli vaheajal. Vaatasin, kuidas lumi sadas vastu pärnatüve. Poolsula lumi. Ja jäi sambliku külge kinni. Olin kuidagi teadvuse ja teadvusetuse vahel, mingis videvikus. Sisedialoog vist katkes, tuli asemele dialoog välisega. Inimene peab ju kogu eluaeg endaga dialoogi, kinnitab endale, et maailm on see ja see, et see on ilus või nüüd ma lähen ja nii edasi. Või see on pärn ja siin on oksad. Inimene teisiti elada ei saa. Aga siis kadus see ära. See dialoog iseendaga, üks inimese suuremaid nuhtlusi, see alaline iseendaga rääkimine. Ja siis ma nägin seda asja. Mitte enam sellena, et... Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud l...