Kõigest ja ei millestki

 Ida sünniaastapäeval aprilli lõpus sai rannamändide vahele tema puu. Algselt tahtsin tema mälestuseks istutada mõned valged rodod, ent kui nägin seda puud , siis tekkis hoopis teine idee. Hakkan istutama puid, meenutuseks. Püüan leida (subjektiivselt muidugi) sarnasusi inimesega, keda puu meenutab. Ida oli ebamaiselt leebe ja vastupidav. Tema tumepruunid silmad särasid kuni lõpuni.  Tõin ema nädalalõpus sauna ja piibelehti nuusutama, näitasin ka hondot ja rääkisin kontseptsioonist lähemalt. Talle meeldis. Milline on ema puu? Laevaehituses oli emapuu kõige sirgem ja tervem mänd. Vanust pidi ka jaguma vähemalt 250 aasta jagu... Huvitav, kuida nad ometi teadsid puu vanust? Vend on mul metsamees ja ütles, et meie rannamännid on vähemalt 150 aastat vanad, et vaadata tuleb pikkust ja korpa. Leidsin interneti avarustest, et Eestis peeti mastimetsades (laevametsade) üle arvestust juba alates 17.sajandist. Meie suguvõsa kohta on sajand nooremad andmed. Kõhedaks teeb, kui vähe peetaks...

Pühapäevahommik tervitas vihma- ja lörtsisajuga.    Kohvimasin nõudis katlakivieemaldust enne teenuse (loe vahukohvi) osutamist.  Lörises,puristas nurgas ja kuniks pikk puhastusprogramm läbitud ning kohvinauding käes, oli sadu lakanud  -  taevas taas sinine. Läänetuul, miski 3-4 m/s.  Eile oli saunapäev. Ema sai esimest korda sauna. Oli tragi, käis keppide abil rannas ja tagasi. Kiitis, et kui hästi talle siinne õhk mõjub.  Tuul puhus juba eile läänest ja oli kaunikesti tugev, 10-12 m/s. Leidsime lastega luidete vahel tuulevaikse koha, kus mängida. Lõbu laialt! Mõni aeg tagasi viisin emale lugeda Lilli Luuki "Ööema". Rääkisime, et meil mõlemal on mälestus, kuidas rabas jõhvikal käisime, udus ekslesime ja tundsime hirmu laugaste ees. Uutel põlvkondadel see puudub. Näiteks pojal sellist hetke lapsepõlvest meeles pole. Saatiks siis lastelastel. Õhtune päikeseloojangu meistriteos. See päev jääb meelde. Ema tõdes sama ja meenutas üht ammust sõitu isaga Vilj...

 Kui mujal Eestis valitses ühtlane hall, siis siin sinetas kuni pärastlõunani. Lõunapausil tegin metsatiiru. Püüdsin vaheldumisi sörkida-kõndida, et talvel kogunenud kilosid allapoole raputada.  Tema juurde jõudes kohtasin vähemalt kolme kolmnurka. Lagled. Aga olen näinud ja kuulnud ka põldlõokest, merikotkast, kaljukotkaste paari. Esimestena tulid ikkagi luiged, ikka 4-5 koos, suurim parv võis olla suisa 100-pealine. Niipea, kui kallas jäävaba ja 15-20 m/s tuul toiduvood liikuma lükanud.  Enamasti puhuvad siin edela või läänetuuled. Mu lemmik on loodetuul. Eile ta just ilmus, värske ja karge. Hoopis teised hääled ja lõhnad kaasas. Pani lained harjumatus suunas liikuma.  Kalamehed istutavad võrke suisa randa, et saaks kahlajatega ligi. Tuuletus ehk "pleki" aeg nüüd mõned päevad jälle, kui yr.no prognoosi uskuda.  Varjupaik.