Kõigest ja ei millestki

Otsisin youtube`ist täispikkuses filmi, ent kõik on keelualused. Mõningaid kohti siiski vaatasin ja vaagisin. Meistriteos, kahtlemata. Isegi algselt klišeelikuna tundunud kohad. Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates. Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus.  Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud. Mitmekihiline... story in story in story ... nagu Polanskile kombeks. Torm tuleb. Lind istub hetkel tormivangis. Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma. Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei tunne

Elan pika merereisi ettevalmistuse tuhinas. Närvid on kõigil pingul, sest nagu ikka  - napib raha, et kõike hädavajalikku hankida. Navigatsiooniseadmed, turvavarustus, uued koid, kaasavõetav varustus + kaimaksud, kütus reisil olles. Ent inimkätest ja teadmusest on puudus. Ütleme nii, et paar päeva tagasi prahvatas vimm, mis kogunend salaja :) Vanamoodi enam edasi ei saanud ja ma pidin teatud küsimused meeskonnale esitama.  Nojah, konfliktijuhtimise koolitusest oli sedavõrd kasu, et mingil hetkel taandusin vaidlustest. Aga seda rohkem valutasin hinge omaette. Täiskuu ka. Uni kadus vähemalt üheks ööks ja nii magasin 1,2 kuud oodatud eriarsti külastuse sisse. Kui kõik ikkagi peaks õnnestuma, tähendab see vähemalt minu jaoks 30-päevast purjereisi. Võib-olla ehk isegi veel pikemat. Kui mitte, tuleb see ükskord niikuinii.

Kuulsin ja nägin. Esialgne  ehmatus  (sound tundus kuidagi kehva)  möödus. Kontserdi lõppedes jätkasime oma lauludega - sünnipäevaseltskonnas oli õige mitu kooriinimest ja nii ta läks. Ruja repertuaarist kuni seltskonnalauludeni välja. Väga hubase mulje jättis ka Helsinki. Jalutuskäik enne kontserti, cava tänavakohvikus, päikseline ilm - kõik oli lihtsalt täiuslik. Ja hommikul jalgsi hotellist sadamasse - õhus pisut sügiskargust... kohalikud daamid olid juba käed nahkkinnastesse kängitsenud ja pead sallidesse, mütsidesse peitnud. Palju huumorikaid vahejuhtumeid, lugusid laevareisil sinna ja tagasi - mu vana hea seltskond. Turvaliselt ja hoitult tundsin end ja seda on hädasti vaja. Pea on haige tänaseni.

Juba mitmeid aastaid  "tabab" Eestit sulnis suvelõpuilm just septembris. Ei ole vaja olla Toscana päikese all, vaid siimsamas, kullavarjulises roheluses, kurgede kruugutamises. Liblikad, putukad, linnud - kõik vidiseb, sahmib ja liugleb nagu kevadehakul. Tundub, et nii jääbki. Lihtsalt suurepärane. Püüan end liikumises hoida - toimetan hobude, kutsikate ja aiaga. Haun vaikselt ka edasisi plaane.  Selline mõnusalt tuim rahulikkus. Miski ei häiri ses mu enese ruumis. Suve jooksul sain aru, kuivõrd on mu elu mürgitanud hukkamõist.  HukkaMõistmine. Olen seda ikka peljanud. Lapsepõvest saadik. HalvaksPanu ja HukkaMõistu. Sellist, mis kõige lähedamalolijailt tuleb. Enne mürgi äratundmist ei saa ka vastumürki pakkuda.  Mul nüüd  vähemalt tuum teada:) Kutsikad harjutavad usinasti haukumist. Vahepeal veavad häälepaelad alt ja kogu hoovi täidab õõnes ulg. Kahehäälne. Mu hopside ja kutside blogi saab ka üsna pea uusi sissekandeid. Muutusi on ju päris palju.

Võõrutuse teine päev. Eilne otsusekindlus on asendunud ahastusega. Ilmselt jagub mõneks ajaks. - Prognoosin keskmisest kõrgema EQ-ga inimesena :P Eneseirooniliselt, loomulikult. Kihnu ootab, ent sealsed rajad on ju ka jalajälgi täis. Eks tule leppida nii mõnegi raja unustustehõlmaga. Et need ongi kordumatud. Kõige suurem äng on seetõttu,  et ei suuda  - keegi kunagi võiks olla nagu  tema. Teda on vaid üks. See tundub nii uskumatuna, et unustad kõik tunded, mis varasemalt olnud ja ongi vaid see üks hetkevalu või - arm. Miski ega keski pole võrreldavad. Samas tiksub teadmine, et kõik on mööduv... Ajaga. Vahepeal ajab kõik metsikult naerma. Meenub episood filmist Toscana päikese all, kus 90-ne vanavanema armus internetis Pablosse (vist oli selline nimi ja selles filmis). Aaaaa! Ja siis järgmine pilt Neli pulma ja matusest, järelehüüe armsale... Awww. Miraaž. Kõrb. Oaas. Elu. Ma oskan seda ilusti elada, eks. Päriselt tundes. Edasi liikudes. Pärisenda unistusi täide viies. Sest

Ilus. Ilus. Rõõmus.

Üks miinusmärgiline päev, mis vägisi plussiks kiskus. Armsad inimesed astusid läbi, helistasid, olid olemas. Tuletasid meelde, kes olen. Jah, vahest kipub "järg" käest. Uus usaldamine. Saladuste vahetamine. Vaid ühega, kõige lähedasemaga jagasin ehmatust. Võib-olla oli kogemata. Aga valus on siiani. Miski lüli sai haiget ja kipitab. Kutsikad tegid trikke...ronisid esmakordselt üles. Toolidele - üles. Nägid välja erakordselt suured ja nummid. Värske suitsulatikas. Elektrijalgratas, mis mõjus mulle lagistamaajavalt. Niiet sõitma ei jõudnudki. Lihtsalt naersin homeeriliselt. Kergendades ja -dunult. Panen homme osaku müüki. Vist. Üpris kindlasti,