Loen juba pikemat aega Uku Masingu "Mälestusi taimedest". See raamat ei anna end üldse "lihtsalt kätte". Loed-loed ja märkad, et U.M. teemaarendus on tekitanud hoopis uusi (meta)teemasid. Siis tuleb jälle mitu sammu tagasi kerida. Olen seetõttu juba raamatukoguvõlglaste nimekirjas…
Ta kirjutab kullekuppudest. Tegelikult kirjutab ta paljudest muudest taimedest ka ja eelkõige taimede eripäradest kasvukoha valikul. Põhja-Eesti taimestik erineb sootuks Lõuna-Eesti omadest. Tjah, pole mandri-Eestis ringi rännates sellesse süüvinud. Saartel küll. Seal märkab taimestiku erinevust koheselt. Taimede abil mäletan terveid maailmu. Minu lapsepõlv möödus Lõuna-Eestis ja seetõttu on näiteks "muulukas" minu jaoks võõrsõna. Esimesi muulukaid saingi alles hiljaaegu, Hiiumaal. Sattusin muulukavälule ja maiustasin isu täis. Mu lapsepõlveraiesmikel neid ei kasvanud. Nagu paljusid teisi taimi.
Kullerkuppegi oli vähevõitu. Varsakapju, sinililli, ülaseid, paiselehti, nurmenukke jagus, ent tõelisele kullerkupuvälule sattusin alles siis, kui 20.a tagasi Kiili kolisin. Kord koertega metsaringi tehes nägin - rabaäärse heinamaa metsasiil siras kui kuld.
Pole enam aastaid seda pilti näinud. Olen liiga hilja samasse kohta sattunud, õitsemisaeg läbi. Aga kes teab, pisuke hirm haaras mind kui U.M lugesin - äkki on kullerkupud ka siit taandunud. Püüan sel kevadel, maikuus kindlasti asja uurima minna. Panen kalendrisse kirja!
…Kevadel heinamaa koristamisel suurvee jäetud kõrkjaist, okstest ja puilt langenud risust oli oodata k u l l e r k u p p e. Vahel küll mitte, ent siis leinasime vanadega koos, et tuleb vilets aasta, külm on võtnud ära kullerkupudki! Et heinamaa oli kauge ja saladuslik, siis kullerkupudki. Ma pole unustanud, et nende lõhn on teisest maailmast ega seda, et hoolimata inglitiibade sulesusest, ma neid kujutlesin nii kergeina ja läbipaistvaina nagu kullerkupu õislehti. Pole kevadet, kui ma pole käinud kullerkupul ega nuustanud neid. Lõhn paraku aga on nii kerge, et teis korda hingates teda ei taju, minu sõõrmeile teda polegi toas, vaid ainult õie sees. Nende pudenemine on kurvemaid asju maailmas ja ma mitu aastat olen pühkinud kokku õislehed, hoidnud seni, kui neil pole enam õiget värvi ja mul on veel ainult teadmine, et nad olid. Siin nom fui, fui, non sum, nom curo ei lohuta mind kübetki. Sest ma ei tea, kas järgmisel aastal mind ongi otsimas hästi suuri ja väga lõhnavaid…
("Heinamaa saladused", Uku Masing "Mälestusi taimedest" )
Comments