...

Pagana pateetiliseks olen ikka muutunud... Praegugi oli suur kiusatus postituse pealkirjaks panna "puhkuse viimane post" vms:)
 Aga tegelikult... on suvi mu lemmikaega ehk augustisse suubunud.
 Mul on kujunenud aastatega kummaline traditsioon - lugeda sel ajal H. Hesse`i Klingsori viimast suve. Omamoodi sõltuvus - istuda terrassil, klaas jahutatud valget veini ja lugeda kirglikult kirjapandud lugu. Mõnda aega tagasi kirjutasin, et loen väga vähe uut kirjandust. Kunagi loetu settimine on huvipakkuvam ja uue avastamine koos ""tunnetatud paratamatusega" - põnevam...

 Ilus suvi on. Võrreldes... ahhei, polegi vajadust võrrelda.
Ikkagi kordumatu.
Olen peamiselt nautinud kodurahu. Ei tundnud vajadust kusagile rännata, matkata, põgeneda...

 Üks lepitav(taas)kohtumine on leidnud aset. Üks pikk unenägu on saanud painajast priiks. Punaste Kaantega raamat on selle tunnistajaks ja meenutajaks.
Hoian teda enda ligi.... 30.juulil tiksus aasta jälle juurde.
Ma tean ka täpselt mitmes. Hea meeles pidada, sest kunagi sai ju (kahetsevalt?) öeldud - "terve tsükkel vahet, mõtle ometi...":)
 Et siis... tagantjärele - pikka iga!
Tema juba teab, mida nende aastatega pihta hakata...
 Mees, Kes Kogub Võluflööte.
 Mein lieber Sohn.