Viimased nädalad on kulgenud nii, et ikka on üks avatud kohvritest elutoas oma sisu või tühjaks laadimist ootamas.
Kaasa käis igaaastasel suusatripil "mägede poegadega" nagu neid hellitavalt kutsun. Jah, mu meelest on hiiglama vahva, et keskeale lähenevad härrased võtavad end kõigest argisest vabaks ja asuvad "musti" radu vallutama. Nagu vabamüürlased või midagi. Naisinimestel sellesse seltskonda asja pole. Ja tõttöelda võlub mind seegi asjaolu.
Poeg asub väheke teistsuguste radade vallutamisele ülehomme. 3 nädalat tuuritamist, peaaegu "saapa kontsani" välja. Kohvri sisu koosneb peaasjalikult juhtmetest, üleminekutest ja kaablitest. Mitu "kallikest" (loe: kitarrid) koos blokkide jms pealekauba.
Ma ei tea, miks, ent mulle meeldib asju pakkida. Lükkan seda momenti küll viimse vindini edasi, ent kui juba pakkimiseks läheb, teen seda tõelise innu ja andumusega. Mitte midagi olulist ei tohi ju maha jääda. Ja nii kerkib asjade virn, püüdes ette aimata eesootavat ilma, inimesi ja iseenda meeleolusid. Olulise eristamine ebaolulisest. Läbimõtlemine, mis on üleüldse oluline.... ilma milleta mitte kuidagi ei saa. Ja ei või. Avatud kohvrid. Ja suletute salapära.
Teatav puhastumise protsess.
Comments