Mis on keskealisuse suurim boonus?
Pakun, et see on oskus pisutki vahet teha müra ja oluliste helimassiivide vahel.
Ei tohi unustada, et müra on parameetritelt alati suurem. Lämmatavalt. Müra allikaks võib olla kes- või mistahes...ka parimad sõbrad, kõige lähedasemad inimesed. Ja loomulikult suudad seda ka ise tonnides produtseerida... olenevalt verbaalsest võimekusest, küpsusest, väärtushinnangutest...
Sest meil kõigil on "erinev stardipositsioon". Mina pole seda välja mõelnud, ent see on tõde. Usun sellesse.
Ja on eluliselt määrava tähtsusega: kellega, mis ajal jõuad vahefinišisse... lõppfinišisse.
Kui palju suudad olulist ebaolulisest eemaldada.
Mingis punktis on oluline, et inimene on oma stardipositsiooni unustanud... see pole lihtsalt enam oluline... Kui terve tee mõelda, kui kehv oli lähtekoht, mõjutab see kahtlemate teekonna oluliste (vahe)etappide läbimist. Kurnaprotsess
Ühel mu tuttaval olid hiljaaegu 2 suurt probleemi korraga. Olen teda alati multitasking inimeseks pidanud. Tohutult kiire mõtlemise, tegutsemise ja verbaalse suhtlemisega. "..Ma ei suutnud sõbrannale keskenduda, sest mu ema vajas mind...". Ja mul langes kivi südamelt. Sest tal oli nii õigus.
Comments
Ja finiš? Kas see saabki olla alati eesmärk? Ehk hoopis stabiilne liikumine sinnapoole koos nendega, kellega teekond ette võeti ja ilma kelleta finišeerumine ei tekita ka esikoha puhul mingit eufooriat.
Kuidas seda vältida?
Minul vastuseid pole. Liigne enesekindlus- ja imetlus võivad olulise kadu suurendada. Sisemine mugavus ja laiskus... Mõtlen sellele.
Ja kindlasti ei ole seda võimalik vältida, või ehk siiski? Näiteks ennast ületades ja mõistes...