Einoh, ikka pagana mõnus on hommikuti paljajalu õuemurule astuda, hommikusööki terrassil nautida, saatjaks sadakeelne linnulaul ja sirelite, õunapuuõite hullutav lõhn. Praegugi istun võilleõitest pikitud murul, pannkoogid, maasikamoos, kruusis piimakohv, teate ju küll... Tänavuse ja eelmiste kevadete kuumarekordid on löödud. Õues peenraid rohides tunneb iga rakuga, kuidas päike järjest intensiivsemaks muutub, 30 plusskraadi on juba paar päeva termomeetris püsinud. Aga see kõik on lihtsalt jumalik! Vanad õunapuud ja kuused pakuvad mõnusat varju, maja ümbritsevate koplite tõttu ei seisa õhk, vaid kerge "briis" on koguaeg jahutamas. Vanad palgid ja maakivid on jaheduse talletanud ja toapoolel on õhku küllaga. Ma ei suuda selliste päevade öödel magada. Ei raatsi unne vajuda, sest.... tahaks kõike veel natuke ja veel natuke. Kastan ja piserdan. Jalutan koeri, kaugelt üle südaöö... Seisan hobudega lummatult koplis, sest ka nemad ei raatsi veel talli tulla. E...