Otsisin youtube`ist täispikkuses filmi, ent kõik on keelualused. Mõningaid kohti siiski vaatasin ja vaagisin. Meistriteos, kahtlemata. Isegi algselt klišeelikuna tundunud kohad.
Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates.
Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus. Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud.
Mitmekihiline... story in story in story... nagu Polanskile kombeks.
Torm tuleb.
Lind istub hetkel tormivangis.
Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma.
Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei tunne mingit seost olevat võõra minevikuga. Püüan ka enda omast distantseeruda niipalju, kui edasiminekuks võimalik.
Huvitava käitumismudeliga inimesi ikka jagub siia kitsukesele maalapile. Eks ta ole.
Mulle tuli ammuselt tuttavalt põnev kutse-märk? Lennata okt.lõpus Londonisse.
Ta vist tajub mu olekut a la beata kana. Lihtsalt ütles, et tahaks JB-d just minuga koos kuulata.
Ka armas Metsasõber arvas... tunnen Sind ju päris palju ja...Sa pole süüdi (ega naiivitar ammugi).Kindlasti soovid parimat ja ei saa ennast ju sellepärast süüdistada...
Mind kirgastab aupaklikkus ja hoolivus. Alati. Tõesti, kõik on tasakaalus.
Mingil ajal tuleb otsustada: kas hüpata paati või mitte. Selles on küsimus.
Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates.
Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus. Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud.
Mitmekihiline... story in story in story... nagu Polanskile kombeks.
Torm tuleb.
Lind istub hetkel tormivangis.
Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma.
Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei tunne mingit seost olevat võõra minevikuga. Püüan ka enda omast distantseeruda niipalju, kui edasiminekuks võimalik.
Huvitava käitumismudeliga inimesi ikka jagub siia kitsukesele maalapile. Eks ta ole.
Mulle tuli ammuselt tuttavalt põnev kutse-märk? Lennata okt.lõpus Londonisse.
Ta vist tajub mu olekut a la beata kana. Lihtsalt ütles, et tahaks JB-d just minuga koos kuulata.
Ka armas Metsasõber arvas... tunnen Sind ju päris palju ja...Sa pole süüdi (ega naiivitar ammugi).Kindlasti soovid parimat ja ei saa ennast ju sellepärast süüdistada...
Mind kirgastab aupaklikkus ja hoolivus. Alati. Tõesti, kõik on tasakaalus.
Mingil ajal tuleb otsustada: kas hüpata paati või mitte. Selles on küsimus.
Comments