Tagasi metsas

Täna on esimene päev pärast naasmist, mil lihtsalt olesklen. Ei tee suurt midagi... kuigi kutsud tahaksid metsa ja pesud pesemist ja aed korrastamist.

Tulime tagasi, sest Tema peres on mure. Päris suur, nimega 3.staadium. Kiirtus- ja keemiaravi.

Hoolimata sellest, et mõlemal oli seekord raske reisi katkestada, on nii kõige õigem. Oleme kõik optimistlikud ja mitte vähemoluline pole ka tunne - olla vajalik, tugiisik. 

Mõnes mõttes oli me seekordne koosolemine pitseeriva tähendusega. Kui enne veel kahtlesin... kõiges, s.h. iseendas, siis enam mitte. Me ei tee pikki plaane ja nii on hea. Ometigi olen suutnud sellest vabaneda! - pikaaegsest plaanimajandusest. See tähendab ka seda, et olen töisest rutiinmõtlemisest välja saanud. Pikk merereis on sellisteks "avastusteks" parim. Kadunud on ka paanika tuleviku ees. Eestlase-metsainimesena (Mikita järgi) olin hirmutunde tasapisi endasse lasknud tungida. Mets on ju alati käepärast... see teeb mugavaks. Sa ei jõua sinna enam. Merel olemine on ettevõtmine, mida ei juhtu igapäev ja igaühega...

Oleme saanud mõlemad oma hirmudest üpris ausalt rääkida. Jah, ka Temal on neid, kuigi.. varasemalt pole neid välja paista lasknud. Eks me ikka muugi üksteist. Materjali ju piisavalt. Mõlemal :) Tõdesime ka seda, et me ei vaja enam palju. Sealhulgas... inimsuhteid. Jah, kummaline, ent meile täiesti piisab teinteise seltskonnast. Põnev on koguaeg. 

Reisikaaslasel oli Lingvistiline mets kaasas. Lugesin mõnuga teatud kohti. Isikliku maailmavaate kõrval on palju huumorit, müstifitseerimist, ilusat ilmataju... Huvitavaid "fakte" ka. Jutumärgid seetõttu, et kunagi ei tea... kujunemislugu on subjektiivne. Mälu ju piiratud. 

Igatahes tunnen end värske ja kirgastununa. 

Ei midagi püsivat, ent ka uut siinilmas.