Pöörasin lehte.
Põhjalikult.
Viimati keerasin lehte 9 aastat tagasi. Nüüd siis taas.
Eelmise korraga võrreldes olen oluliselt põhjalikum, otsekohesem, suisa julm. Ei teagi, miks ja kuidas minusse niipalju vimma oli kogunenud.
Kunagi ühel matusel viibides mõtlesin, et peaks selle sündmuse eos ette lavastama. Et ei tekiks mingit otsitud olemist ja võõrloomingut. Et paneks isegi viimse komakohani kirja, kes mu matustele on kutsutud.
r.k. ütles seepeale, et lihtsam on kirjutada nimekiri, kes kindlasti EI TOHI tulla :)
See meenus, kui viimne piisk oli karikasse kukkunud.
Kes ei riski, see šampust ei joo...
Ma jõin ja sain kuraasi juurde. Plats puhtaks kõigest, mis mind pikalt häirinud. Suhted, mis väsinud, kortsunud ning silmakirjalikuks muutunud.
Kainenedes tundsin end kergelt ja vabanenuna.
Mu lähedased-omaksed on teekonnal alati kaasas. Siin ei tule kunagi lehe pööramist... nad on mu eluraamatu peategelased.
Comments