Kõigest ja ei millestki

Päevad lähevad pisitasa valgemaks. Mitte vaid lumevalgusest tingituna. Töö juurde ilmus valgusteraapiline vidin, mille valgel istudes peaks instruktsioonide kohaselt saama lahti unehäiretest, talvemasendusest ja sellest tingitud söögiisu suurenemisest. No paar korda end valgustades lambivalgel istunud a`30 min. Aga ega mul eelnimetatud sümptomitega ka suuri probleeme ole. Talvemasendus on sel talvel asendunud pigem uue elukorraldusega, millel pole mittte midagi ühist... masendusega. Elu on lill. Ei... pigem habras-peene struktuuriga lumehelves.

Nägin dok.-i. Ei olnudki varem sellist versiooni GG elust näinud. Aga tegelikult.... oleksin tahtnud, et mõned lood sellest filmist oleksid siiski varju jäänud. Pisut liiga kollasemaiguline. Aga las olla. Las muusika räägib.

Kolleeg on sama sümpaatne kui retsept.:) Tegutsemisjuhis on tema poolt kirja pandud, erinevad variandid samuti. Kooki saab palju ja on mahlane ning hea. Head järgitegemist! Niisiis: Taigen: 200 g võid, 1,5 dl suhkurt 1 muna 4 dl jahu 1 tl küpsetuspulbrit 1 tl soola 0,75 dl piima Täidis: 300 g rabarbereid 1 dl suhkurt 1 tl kaneeli 1 purk (530g) Salvesti õunamoosi Kate: 100 g võid 2 dl fariinsuhkurt 3 dl kiirkaerahelbeid 1 tl vanillisuhkurt Vahusta toasoe või ja suhkur. Lisa muna võivahule. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja sool. Lisa võivahule. Lõpuks sega juurde piim. Suru tainas jahuste kätega kütsetuspaberiga kaetud ahjupannile. (Mina määrin lusikaga, kuna minu tainas jääb küll nii vedel, et kätega pole seal midagi teha). Kuumuta ahi 200 kraadini. Tükelda rabarber ja sega suhkru ja kaneeliga. Määri taignale õhuke kiht õunamoosi ja vala peale rabarberitükid. Sulata kastrulis või. Lisa fariinsuhkur, kaerahelbed ja vanillisuhkur. Pudista segu rabarberitele. ...

FB-s jagasin seda klippi mõni aeg tagasi samuti. ... et ei väsi imetlemast DB laulude introsid. Ääretult artistlik ja loomulik samal ajal. Kuidas ta seda oskab?

Vahest on vaja suurt pauku. Sellist, mis eemaldaks igikeltsa ja paljastaks olulise. Pauk oli. Igasugust pahna lausa lendas - nii ülekantud kui otseses tähenduses... Revololutsioon õnnestus. Ultimaatum vastu võetud. Ebavõrdne  võitlus algamas. Vist. Eks aeg näita. Aga olen lootusrikas!

Valus päev. Mis muud. Pole vist ikka võimalik elada sõpruses, mis enne oli enamat kui sõprus. Hull värk. Nii tavaline tegelikult, et lausa õudne hakkab. Vastik ka... Kui teaks, kuidas edasi. Õnneks ei pea ja ei tohigi otsustada hetkeemotsiooni ajel. Aga tuld purskama pani küll... mis näitab, et ju siis minus ikka on veel emotsioone. Elus on ju oluline olla. Mitte inimese ajutine kohusetäitja.

Mäletan, et  muusikakooli nääri- ja muudel pidudel oli Türgi rondo hoopis akordionistide meelispalaks. Kõlas täitsa vahvalt. Türgi rondo meloodia on hõlpsalt meeldejääv ja seetõttu on pala ise massidesse jõudnud...võiks vist nii öelda. Kuulake, kuidas esitab seda Glenn Gould. Kuulan ka, sest see nädal oli kummaline ja täis (enese)irooniat.